Meelis kirjutab: kas sina koliks lapse nimel välismaale?

Usinamad lugejad on ilmselt juba kursis sellega, et Hedoni näol on tegemist pallisõltlase ja muidu fanaatikuga. Kus aga võimalus avaneks, seal palli mängiks. Üpris tihti peab aga tõdema, et ta ei mängi üldse halvasti. Aga selleks, et lapsest saaks siiski asja, tuleb temaga trennis käia.

Nüüd otsustasime jälle proovida jalkatrennis käimist. Jah jälle, sest tegime seda ka eelmise aasta suvel, kuid siis oli ta ikka veel natukene liiga väike ja ka treener ei olnud just selline lapsemeelne. Mitte et ta lapsi oleks vihanud, vaid ta ei osanud nendega suhelda, rääkis viieaastasega nagu ta oleks 15nene. “Võtad, viskad palli enda ette, siis triblad joonele ja hoiad palli enda ees.” No ei saanud paljud lapsed sellest aru, vaid lihtsalt jooksid mööda ilmat ringi ja tagusid palli. Asi muidugi seegi.

Sel korral otsustasime siis nö klubi vahetada ja teisipäeval me oma sammud Nõmme Kalju treeningplatsile seadsimegi.

Mulle endale ei ole kunagi tegelikult jalgpall otseselt meeldinud. Kooli ajal jah, kehalise kasvatuse tundides me seda mängisime, aga noh, mis mäng see selline oli. Lihtsalt tuim tagumine. Seega on selline jalkatrenn ka minu jaoks uudne ja huvitav. Tuleb tunnistada, et Nõmme treener meeldis mulle rohkem. Ta oli sõbralik ja leebe nendega, kes asja kohe ei hoomanud, kuid piisavalt karm ja konkreetne nendega, kes olid vanemad ja varasemalt trennis käinud. Eriti jäi mulle silma sealt üks poiss, kes oli lihtsalt nii aktiivne ja tähelepanunäljas, et see muutus lausa häirivaks. Isegi Hedon hakkas teda kartma ja hoidis eemale.

Jah, see trenn meeldis mulle rohkem, lihtsalt Hedoni jaoks oli see kõik nii uus ja harjumatu, aga ta tegi kaasa. Küll mitte nii nagu oleks pidanud, aga tegi. Selle üle on mul tegelikult hea meel. Hetkel ongi Hedoni suurimaks miinuseks see, et ta on ainult minu, Leenu või mõne meie sõbraga mänginud. Okei, me majas on üks itaalia kutt, temaga on ka palli tagunud ja tema on juba kõrgem klass, hüpitab palli varbaga jne.

Siiani olemegi vutti tagunud kodu hoovis või siis arenal käinud. Aga kui aus olla, siis minul ei ole jaksu ega viitsimist mängida A Le Coq Arena väikesel väljakul 2,5h jalkat. Ta ei oska arvestada sellega, et on ka teisi ja et pall võetakse tema käest ära. Ja mis mõttes on keegi värava ees? Trennis ka tuli ja kurtis, et issi ma ei saa lüüa, tädi on värava ees ja püüdis palli kinni…

Nüüd ei olegi muud teha, kui on vaja minu poolt viitsimist teda trenni viia, sest mida rohkem ma temaga käima hakkan, seda rohkem ta saab aru, mis on trenn ja mida seal tehakse ning et trennis käimisel on omad reeglid ning tingimused, mida peab täitma. Täna see kolmepoolene nendest veel hästi aru ei saa.

Eile tulid meile külla kaks sõpra, kes mängivad tennist. Noh, ikka juba aastaid. Küll mitte proffitasemel, aga käivad igasugustest laagrites nii Eestis kui välismaal, seega minu silmis siiski tegijad.

Ükskord sattusime küsima, et kas neil äkki pole üle mingit reketit, mis Hedonile sobiks? Eile kui nad külla tulid, oli neil kaasas ka spets lastereket ning pallid. Hedon mängis reaalselt neli tundi jutti. Isegi süüa polnud aega. Reketi toojad ka juhendasid ja suunasid ning pidime tunnistama, et päris hästi mängis.

 

Noh, kolmepoolese kohta. Eks pisikesi möödalaskmisi oli, sest noh, aju saab aru mida tegema peab, aga keha ei jõua kuidagi järgi.

Muidugi tuleb arvesse võtta faktor, et tegemist oli uue asjaga ja kui uus siis kindlasti huvitav. Eks paistab kuidas meil täna läheb ja kas huvi on sama suur kui eile.  Kuna ma olen tennisest suhteliselt kaugel, siis uurisin ka erinevaid tennise asju meie sõprade käest ja jõudsime ikkagi sinna, et kus on meie uued Kanepid ja Kontaveidid jne. Poisid tõdesid, et Eestis on väga häid mängijaid, aga miinuseks ongi see, et nad on Eestis. See, kui sa Eestis oled nr1 ei tähenda, et seda ka Euroopas või maailmas oled. Ehk siis lühidalt öeldes, tulebki minna treenima välismaale. Aga kui paljudel on seda võimalust, julgust ja tahet.

Sama lugu on ka minu endaga. Rääkisime eile tennisest ja jõudsime tõdemusele, et kui ma tahan, et mu lapsest aja saaks, siis peaksin ma temaga välismaale minema kõige hiljemalt enne 14 eluaastat. Aga siis olen ma juba üle 40. Millised on siis minu tööle saamise võimalused? Seega peaksin ma juba täna mõtlema selle peale, kus ma tahan olla 10 aasta pärast ja selle nimelt tegutsema hakkama. Aga see tähendab, et ma teen seda kõike oma lapse huvides. Või kas ikka teen? Äkki elan tema peal välja oma unistusi? Mis oleks tegelikult veelgi hullem.

Tänases Õhtulehes on ka lugu sellest, et miks ei sünni Eestis tippjalgpallureid. Kui tahad loe siit: „Ah et tingimused on halvad? Aga minu põlvkond…” Tegelikkuses on neid faktoreid, miks Eestist ei tule uusi Ronaldosid ja Messi’sid muidugi päris palju ja kui kõik need kokku panna, siis tulebki teha seda, mida ma olen ammu-ammu mõelnud. Võta kogu oma maine vara ja koli välismaale. Koli sinna, kus osatakse jalkat mängida ja trenni teha. Treeni meistritega ning sul on suur tõenäosus saada meistriks. Loomulikult peab sinna juurde lisama veel igasuguseid tegureid, lisaks rahale, aga kõik on võimalik. Kuid peamine on see tegutsemine, ehk see samm.

Aga mis saab siis kui ma teen selle sammu ja see ei tasu ära? Eks see ole risk nagu investeeriminegi. Ma mõtlengi seda, et täna hakkan ma tegutsema ja elama nii, et ma saaksin viie aasta pärast kolida Saksamaale, Itaaliasse, Hispaaniasse või noh, kuhugi jalgpalli riiki. Kas sina oleksid valmis sellise riski võtma ja oma elu muutma lootuses, et sinu lapsest võiks saada tipptasemel jalka- või tennise mängija.

Just lugesin ka värskelt ilmunud Timmeri taroskoopi järgmiseks nädalaks (vajuta siia, et lugeda) ning seal on kirjas järgmine: “LÕVI võib sel nädalal mõelda, et äkki peaks tegema elus mingi muudatuse! Vahetaks tööd, ostaks uue kodu, teeks remonti-peaasi, et oleks mingi muutus! Lõvi vajabki muudatusi. Hakake tegutsema.” Kuidagi kentsakas kokkusattumus, et kirjutan siin lugu sellest, kuidas peaks oma elu hakkama muutma mõeldes lapse tulevikule ja siis nüüd selline soovitus. Aga jah. Kümne aasta pärast olen ma juba üle 40 ja ilmselgelt on siis tööturul toimunud palju muutusi ja kes teab milline on minu väärtus või millises seisus Euroopa Liit ning vaba liikumine.

Ja olengi siin nagu peata kana ja mõtlen mida teha või kuhu minna ja kas üldse minna. Mida teie teeksite?