Meelis kirjutab: kas sina koliks lapse nimel välismaale?

Usinamad lugejad on ilmselt juba kursis sellega, et Hedoni näol on tegemist pallisõltlase ja muidu fanaatikuga. Kus aga võimalus avaneks, seal palli mängiks. Üpris tihti peab aga tõdema, et ta ei mängi üldse halvasti. Aga selleks, et lapsest saaks siiski asja, tuleb temaga trennis käia.

Nüüd otsustasime jälle proovida jalkatrennis käimist. Jah jälle, sest tegime seda ka eelmise aasta suvel, kuid siis oli ta ikka veel natukene liiga väike ja ka treener ei olnud just selline lapsemeelne. Mitte et ta lapsi oleks vihanud, vaid ta ei osanud nendega suhelda, rääkis viieaastasega nagu ta oleks 15nene. “Võtad, viskad palli enda ette, siis triblad joonele ja hoiad palli enda ees.” No ei saanud paljud lapsed sellest aru, vaid lihtsalt jooksid mööda ilmat ringi ja tagusid palli. Asi muidugi seegi.

Sel korral otsustasime siis nö klubi vahetada ja teisipäeval me oma sammud Nõmme Kalju treeningplatsile seadsimegi.

Mulle endale ei ole kunagi tegelikult jalgpall otseselt meeldinud. Kooli ajal jah, kehalise kasvatuse tundides me seda mängisime, aga noh, mis mäng see selline oli. Lihtsalt tuim tagumine. Seega on selline jalkatrenn ka minu jaoks uudne ja huvitav. Tuleb tunnistada, et Nõmme treener meeldis mulle rohkem. Ta oli sõbralik ja leebe nendega, kes asja kohe ei hoomanud, kuid piisavalt karm ja konkreetne nendega, kes olid vanemad ja varasemalt trennis käinud. Eriti jäi mulle silma sealt üks poiss, kes oli lihtsalt nii aktiivne ja tähelepanunäljas, et see muutus lausa häirivaks. Isegi Hedon hakkas teda kartma ja hoidis eemale.

Jah, see trenn meeldis mulle rohkem, lihtsalt Hedoni jaoks oli see kõik nii uus ja harjumatu, aga ta tegi kaasa. Küll mitte nii nagu oleks pidanud, aga tegi. Selle üle on mul tegelikult hea meel. Hetkel ongi Hedoni suurimaks miinuseks see, et ta on ainult minu, Leenu või mõne meie sõbraga mänginud. Okei, me majas on üks itaalia kutt, temaga on ka palli tagunud ja tema on juba kõrgem klass, hüpitab palli varbaga jne.

Siiani olemegi vutti tagunud kodu hoovis või siis arenal käinud. Aga kui aus olla, siis minul ei ole jaksu ega viitsimist mängida A Le Coq Arena väikesel väljakul 2,5h jalkat. Ta ei oska arvestada sellega, et on ka teisi ja et pall võetakse tema käest ära. Ja mis mõttes on keegi värava ees? Trennis ka tuli ja kurtis, et issi ma ei saa lüüa, tädi on värava ees ja püüdis palli kinni…

Nüüd ei olegi muud teha, kui on vaja minu poolt viitsimist teda trenni viia, sest mida rohkem ma temaga käima hakkan, seda rohkem ta saab aru, mis on trenn ja mida seal tehakse ning et trennis käimisel on omad reeglid ning tingimused, mida peab täitma. Täna see kolmepoolene nendest veel hästi aru ei saa.

Eile tulid meile külla kaks sõpra, kes mängivad tennist. Noh, ikka juba aastaid. Küll mitte proffitasemel, aga käivad igasugustest laagrites nii Eestis kui välismaal, seega minu silmis siiski tegijad.

Ükskord sattusime küsima, et kas neil äkki pole üle mingit reketit, mis Hedonile sobiks? Eile kui nad külla tulid, oli neil kaasas ka spets lastereket ning pallid. Hedon mängis reaalselt neli tundi jutti. Isegi süüa polnud aega. Reketi toojad ka juhendasid ja suunasid ning pidime tunnistama, et päris hästi mängis.

 

Noh, kolmepoolese kohta. Eks pisikesi möödalaskmisi oli, sest noh, aju saab aru mida tegema peab, aga keha ei jõua kuidagi järgi.

Muidugi tuleb arvesse võtta faktor, et tegemist oli uue asjaga ja kui uus siis kindlasti huvitav. Eks paistab kuidas meil täna läheb ja kas huvi on sama suur kui eile.  Kuna ma olen tennisest suhteliselt kaugel, siis uurisin ka erinevaid tennise asju meie sõprade käest ja jõudsime ikkagi sinna, et kus on meie uued Kanepid ja Kontaveidid jne. Poisid tõdesid, et Eestis on väga häid mängijaid, aga miinuseks ongi see, et nad on Eestis. See, kui sa Eestis oled nr1 ei tähenda, et seda ka Euroopas või maailmas oled. Ehk siis lühidalt öeldes, tulebki minna treenima välismaale. Aga kui paljudel on seda võimalust, julgust ja tahet.

Sama lugu on ka minu endaga. Rääkisime eile tennisest ja jõudsime tõdemusele, et kui ma tahan, et mu lapsest aja saaks, siis peaksin ma temaga välismaale minema kõige hiljemalt enne 14 eluaastat. Aga siis olen ma juba üle 40. Millised on siis minu tööle saamise võimalused? Seega peaksin ma juba täna mõtlema selle peale, kus ma tahan olla 10 aasta pärast ja selle nimelt tegutsema hakkama. Aga see tähendab, et ma teen seda kõike oma lapse huvides. Või kas ikka teen? Äkki elan tema peal välja oma unistusi? Mis oleks tegelikult veelgi hullem.

Tänases Õhtulehes on ka lugu sellest, et miks ei sünni Eestis tippjalgpallureid. Kui tahad loe siit: „Ah et tingimused on halvad? Aga minu põlvkond…” Tegelikkuses on neid faktoreid, miks Eestist ei tule uusi Ronaldosid ja Messi’sid muidugi päris palju ja kui kõik need kokku panna, siis tulebki teha seda, mida ma olen ammu-ammu mõelnud. Võta kogu oma maine vara ja koli välismaale. Koli sinna, kus osatakse jalkat mängida ja trenni teha. Treeni meistritega ning sul on suur tõenäosus saada meistriks. Loomulikult peab sinna juurde lisama veel igasuguseid tegureid, lisaks rahale, aga kõik on võimalik. Kuid peamine on see tegutsemine, ehk see samm.

Aga mis saab siis kui ma teen selle sammu ja see ei tasu ära? Eks see ole risk nagu investeeriminegi. Ma mõtlengi seda, et täna hakkan ma tegutsema ja elama nii, et ma saaksin viie aasta pärast kolida Saksamaale, Itaaliasse, Hispaaniasse või noh, kuhugi jalgpalli riiki. Kas sina oleksid valmis sellise riski võtma ja oma elu muutma lootuses, et sinu lapsest võiks saada tipptasemel jalka- või tennise mängija.

Just lugesin ka värskelt ilmunud Timmeri taroskoopi järgmiseks nädalaks (vajuta siia, et lugeda) ning seal on kirjas järgmine: “LÕVI võib sel nädalal mõelda, et äkki peaks tegema elus mingi muudatuse! Vahetaks tööd, ostaks uue kodu, teeks remonti-peaasi, et oleks mingi muutus! Lõvi vajabki muudatusi. Hakake tegutsema.” Kuidagi kentsakas kokkusattumus, et kirjutan siin lugu sellest, kuidas peaks oma elu hakkama muutma mõeldes lapse tulevikule ja siis nüüd selline soovitus. Aga jah. Kümne aasta pärast olen ma juba üle 40 ja ilmselgelt on siis tööturul toimunud palju muutusi ja kes teab milline on minu väärtus või millises seisus Euroopa Liit ning vaba liikumine.

Ja olengi siin nagu peata kana ja mõtlen mida teha või kuhu minna ja kas üldse minna. Mida teie teeksite?

Samal teemal

12 Comments

  1. Mina ei mõtle selles osas, et lapsest saaks parem sportlane välismaal, vaid oleme mehega arutanud, et mujal Euroopa maades( nt Šveitsis, kus oleme elanud) on lapsed maast madalasti viisakaks õpetatud. Võõrad inimesed ütlevad tänaval tere või aitavad poejärjekorras. Sa võid küll kodus oma last viisakaks kasvatada, aga kui ta koduuksest välja astub ja saab sõimata või ümberringi inimesed visakavad sodi maha, siis ei ole sellest kodusest kasvatusest ka suurt kasu. Meid õmbritsev ühiskond on ikka mega oluline, seega vahest ma mõtlen, et kui koliks ära. Samas siin on ju kõik sõbrad ja võõrsil sa ikkagi nii lähedasi sõpru ei leia.
    Nokk kinni saba lahti. Mõneks aastaks võiks ju proovida, eriti kui teil siin Eestis laene ega töökohti pole, siis mis teil kaotada on.

  2. Ma käin Idaga iga kuu nädal-kaks Norras selleks, et ta saaks seal lasteaias käia. Miks ma seda teen? Lihtsalt, et elu põnevaks ja keeruliseks muuta? Ei, ma mõtlengi lapse tuleviku peale. Välismaal elamine avardab silmaringi, pluss keeleoskused, pluss julgus, pluss sada muud pisiasja, mis kasuks tulevad tulevikus. Maailm on nii keeruliseks muutumas, et läbi löömiseks peab olema mingi selline oskus/omadus, mida teistel lihtsalt ei ole. Ja võib olla paljudele tundubki mõistmatu, et mida ma ennast ja last piinan, kuid ma võin pea anda, et tulevikus on sellest kasu. Kuni laps ka vastumeelselt ei käi seal, vaid ootab igat reisi, siis jätkamegi kuni 2019 suveni kui seal lasteaed läbi saab.
    Kindlasti võtaks ma lapse pärast riski kui mind Eestis midagi kinni ei hoiaks. Kõik sõltub tööst ja elukorraldusest. Välismaal mingi lihttöö ikka saaks. Seda ma üldse ei kardaks.

  3. Oodake, kuni Hedon on 3.-4. klassis ja siis otsustage, mida ja kuhu edasi. Olen õpetaja ja aastaid lastega töötanud. Kõik on väiksena teinud seda, teist ja kolmandat ja kuskil 3.-4. kl, isegi hiljem kujuneb välja, millega laps päriselt tegeleda tahab ja milles on andekas.

    1. Väga õige point. Mul on olnud mõlemad poisid vaiksena palli hullud. Vist veel tõsisemad kui Hedon. Vahet polnud kas jalka, pinks, Tennis või bowling toas. Peaasi et pall liikus nonstop.
      Ja siis tuli kool ja palju uusi huviringe. Ja Nyyd ei käi kumbki enam yheski palli trennis ja ei sunni kaa. Tehku siis edasi pigem ajutrenni kui see nende Soov on.
      Et jah, huvid muutuvad ja väga hulluks ei tasu ennast selles vanuses veel lapse huvide pärast ajada :))

  4. Kindlasti mitte!
    Mitte,et kolida ei võiks,aga kolida lootuses et lapsest saaks profisportlane? Milleks? Võib-olla su enda tutvuskonnas pole lapsportlasi ja ei tea,aga see on tohutult raske tee,mis oma lapse jaoks valida. Eriti,kui laps ei ole eriti andekas ja peab veel hullemat vaeva nägema kui mõni teine. See pidev ringi reisimine,koolist puudumine ja tohutult pikad päevad-see ei ole nt elu mida mina oma lapsele sooviks.Mina isiklikult ei arva küll,et profisportlase elu on see,mida oma lapsele loota! Sport on tore ja seda hobina teha on mõnus,aga see on ka kõik. Oota paar aastat ja kui H on milleski tõesti väga andekas,siis oleks kahju seda raisku lasta,aga kui talle lihtsalt meeldib,siis ei tasu pushida.
    Meie kolime just perega Eestisse tagasi,sest Eestis on võimalused laste arenguks paremad ( pean meie koolisüsteemi ja elu mitmekesisust silmas.

    1. Leenu: mina isiklikult ei taha üldse, et lapsest sportlane tuleks.. aga ega vist looduse vastu ei saa, kui talle nii meeldib jne Õnneks on veel aega vaadata, mis päriselt meeldib!

      1. Kas just tippsportlane aga mingi alaga võika laps tegeleda, kas suuremal või väiksemal määral. Olen ise koguaeg kaaluga kimpus olnud ja lähenedes 30. eluaastale on ka seda spordipisikut raske külge saada. Kui aga koguaeg millegagi tegeleda, siis tõenäoliselt ei teki ka kaalu probleeme. Arvan, et sport halba ei tee, parem kui toas arvutimängude mängimine.

  5. Vabandust aga see jutt on täiskasvanu kohta kohati nii naiivne, et natuke valus hakkab :D Esiteks, iga teine kolmeaastane vaimustub pallidest umbes samapalju – ehk hetkel ei paista mingeid märke sellest, et just teie poja võiks kunagi tipptasemeni jõuda. Seda, kuidas ta areneb, milline on füüsis ja vaimsed eeldused nagu sihikindlus, rutiinitaluvus jm oluline, näitab aeg. Hakata täna tegema plaane ja oma elu korraldama neid ootusi silmas pidades, ca 10a perspektiivis, pole just väga mõistlik. Sul Meelis oleks justkui silme ees mingi imevalem, et kolides traditsioonidega vutiriiki, kasvab pojast raudselt meister, aga unustad samas, et seal on juba ees kümneid tuhandeid poisse, keda treenitakse nendes n.ö ideaaltingimustes, ja siiski väga üksikutest saavad ronaldod ja messid. Jalgpall on teatavasti kõige populaarsem ala maailmas üldse, s.t ülikõva konkurentsi, ja kui põhieesmärgiks on spordis tippu jõudmine, siis oleks reaalsem valida veidi eksklusiivsem ala.

    Mu mõte pole kindlasti kellegi unistustele kriipsu peale tõmmata ning usun ja näen, et soovite oma lapsele parimat. Samas järgmine Klavan olla poleks ju ka paha, loe: kasvanud ja treenitud Eestis :)

  6. Mina ei koliks. Hel juba ütles ära, et seal on andekatest ja vähemandekatest nagunii hull järjekord juba ja ma usun, et vanematel peab rahakott puuga seljas olema. Mul pole ja teil pole kah. Seda esiteks.
    Teiseks ei tahaks ma lapsele kinnistada seda mõtet, et oo, profijalgpallur! Ta on alles nii väike ja nii vähe elus kogenud, las kasvab natuke ja hakkab mõtlema oma peaga. Praegu tema pea mõtleb, et uus asi, mõnus mäng, mängin, kaua tahan! Teie pead mõtlevad, et laps mängib ootamatult hästi, uus täht on sündinud, suuname ta täie auruga sellele alale. Ja sellega võtate ühtlasi väikelapselt mängulusti ära, seate talle juba mõttes tuleviku tarbeks piirid ära. Aga äkki temast saaks ilma pallipressinguta hoopis üleilmaline ujuja? Üleriigiline maletaja? Ülelinna robootikahuviline? Täiesti tavaline poiss, kes huvitub natukene kõigest, hobi korras?
    Kolmandaks ongi see, et mina ei pea õigeks võtta väikelapselt ära osa avastamisrõõmu ja mängulusti ja anda selle osa asemele kohustused ja reeglid. Trenniminek seda tavaliselt ju tähendab. Ja see pole muidugi üldse halb, aga lihtsalt loetud aastate pärast, siis kui laps on selleks ealiselt küps. Hedon on kolmeaastane, ta alles hakkab maailma mõtestatult avastama.
    Minu neljas punkt vist teile ei laiene, aga see on lapse seisukohalt päris tähtis. Perekond. Minu ja mu mehe lähisugulased on üks korralik kamp häid ja veel paremaid inimesi. Selliseid inimesi ei saa oma lapse elust võimaliku tulevase karjääri pärast välja kirjutada. Suur auk jääks hinge ja katkiseid hingi on niigi maailmas ülearu palju.
    Viiendaks ja viimaseks. No vaadake ise neid profisportlasi. Raha ja kuulsus ja au, seda küll. Aga mis hinnaga? Lapsest saati on üks vaevamine käinud ja kõik noore inimese parimad aastad on selle nahka läinud. Omal alal on nad küll võimsad ja teadlikud, aga muus osas on silmaring kitsas. Pole aega ega jaksu muud maailma näha. Ja ootamatult on vanus sealmaal, et aastate järgi oled küll noor, aga oma spordimaailmas oled lootusetult vana ja maha kantud. On kibestumist, läbipõlemist, elule jalgujäämist, dopinguid, pettust, ärakasutamist, füüsilisi vigastusi. Lõpuks kirjutad mingi tuima elulooraamatu, silitad medaleid ja otsid elule uut väljundit. Mu arust kui meie endi tippsportlasi vaadata, siis on pilt üsna tume.

  7. Laske lapsel kasvada kõigepealt.
    KUI tal see miski geen olemas satub olema, siis avaldub see kindlasti.
    Tavaliselt on kõik lapsed vanemate jaoks vunderkindid kui nad midagi sellist teevad, mida nad varem pole teinud.

    Pooleneljane on ikka titt veel.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *