Meelis kirjutab: keda ma rohkem armastan? Naist või last?

Elu on ikka imelik ja tihti ei saagi ette enneustada, mis võib juhtuda või kes võib helistada ning kuidas see üks kõne võib muuta sinu edasist elu. Kuigi see sissejuhatus võis kõlada kuidagi süngelt, siis nii see siiski pole.

Alles hiljuti kirjutasin sellest, et võiks minna perega koos välismaale, kas siis talvituma või lausa tööle. Paar päeva pärast seda helises õhtul mu telefon. Õnneks on tänapäeva seadmed nii targad, et näitavad võõra numbri puhul koheselt, kust välisriigist helistatakse. See kõne saabus Portugalist. Veel enne kui ma kõne vastu võtsin vuristasin kiirelt peas läbi, et miks just see riik. Huvitav, kes see on ja mida tahab. Egas siis midagi, võtsin vastu, eeldades et ilmselt on siiski tegemist mingi müügikõnega. Kuid, oo, ei!

Teiselpool toru oli ühe suurfirma personalijuht või spetsialist, lühidalt öeldes värbamisspetsialist personaliosakonnast. Ja ta helistas selleks, et mulle tööd pakkuda. Esiti olin ma meelitatud, et vau, mulle ja veel selline ametikoht? Selgus, et üks nende töötajatest oli mind soovitanud. Aga nüüd tuli see suur aga, see miski, mis niitis mind jalust, et ma pidingi istuma. Esimene tööpäev oleks juba uue nädala esmaspäeval. Kuidas palun? Jah, firma ostaks mulle lennukipiletid ja alustasin tööd esmaspäevast, nende poolt oleks korter ning kõik muud kolimisega kulud kompenseeritakse. Kõlab nagu välismaal eksole. Ma ei hakka rohkem detailidesse laskuma, aga leidsime, et hetkel ma antud ametikohale ei astu ning kui neil uuesti samale positsioonile kedagi vaja on, siis võetakse minuga taas ühendust.

Kuid selle asemel, et rõõmustada hakkasin mina hoopis kassima ja muutusin kurvaks. Reaalsus tagus lihtsalt nii julmalt pähe. Tihti me ju mõtleme ja unistame ja heietame, et võiks teha nii või teeks naa ja vot, kui saaks, siis läheks sinna ja tänna. Aga mis saab siis kui ühel hetkel ei ole see enam mõte peas, vaid päris reaalne võimalus ja hetk. Leenu oli täiega õhinas ja äksi täis, et wow, jumala lahe ja mine ikka või vähemalt proovi. Aga mina ei olnud õhinas. Kohe üldse mitte. Ma lähen ju üksinda, aga minu pere jääb Eestisse. Rääkisime pikalt ja laialt sellest teemast, kuni lõpuks ütles Leenu, et ei ma ei kassi mitte meie kahe, vaid hoopis Hedoni pärast.

Tõesti? Äkki see ongi nii? Kas see on okei? Tegelikult armastan ma ju mõlemat, aga paratamatult hakkan ma sellistel hetkedel suunama oma mõtteid just lapsele ja tema heaolule. Seega, kas ma siis ikkagi armastan oma last rohkem kui naist? Samas mõtlen ma seda, et kui mind ei ole, siis kuidas oleks Leenul kõige mugavam laps lasteaeda viia ja sealt tuua. Mõtlen ka tema heaolule.

Jah, tore on selliseid asju mõelda, et mina lähen ees kuhugi välismaale tööle ja siis tulevad Leenu-Hedon hiljem järgi. Pärast seda kõnet tuleb siiski hakata hoopis teisiti mõtlema. Ikka kõvasti realistlikumalt.

Kelle heaolule ma siis eelkõige mõtlema pean, kui mind ennast ei ole? Kas lapse või naise? Kuigi Leenu on tugev ja tubli naine, siis paratamatult on tal ju vaja, et tema kõrval oleks keegi. Või äkki pean ma hoopiski prioriteediks seadma enda huvid? Seda kõike teen ma ju siiski enda pere heaks. Ühesõnaga jah, ma olen kergelt öeldes segaduses. Mida teha ja kuidas teha või mida mõelda ja öelda.