Meelis kirjutab: kiire käik Rootsi – kinkisin naisele meiki ja mädakala

Möödunud nädalavahetusel tegin ühe kiire kruiisisutsaka Stockholmi. Kui ikka külla kutsutakse, siis tuleb ka minna. Kruiis oli nagu ikka need Rootsi kruiisid on – palju erinevat rahvast, kes enamik olid ikkagi õhtu lõpuks kas purjus või ülipurjus. Seega ei midagi uut.

Laeval olles mõtlesin, et millal ma viimati üldse sellisel kruiisil käisin? Okei, eelmisel aastal Visby’s, aga Stokcholmiks ikka väga-väga ammu. Äkki mingi kuus-seitse aastat tagasi. Aga nagu ma juba mainisin, siis ei ole selle ajaga mitte midagi muutnud. Lihtsalt see seltskond kellega ma koos olin, oli väga tore ja nendega reisiks veel. Kuigi meie päev oli tihedalt planeeritud, siis teadsin, et ega ma väga kuhugi poodi ei jõua. Kuid nagu meie puhul ikka, siis plaanid ei lähe alati just nii nagu võiks.

Esiteks kadusin ma kogemata ära, sest sattusin valesse vagunisse ja läksin maha siis kui poleks pidanud Tegemist polnud muidugi mitte millegi hulluga, sest nende sihiks oli Nationalmuseum. Leppisime siis telefoni teel kokku, et pole oluline, kes kus on, saame seal kokku. Jõudsin sinna mingi kümme minutit enne neidki.

Aga ees ootas järgmine probleem – mu seljakott ei meeldinud turvatöötajatele. Kõigepealt paluti mul see viia garderoobi hoiule, seal aga selgus, et pole kedagi kes hoiaks. Kuna kotis päris sokid ja aluspesu polnud, siis ma niisama ei julgenud seda sinna jätta.

Keegi soovitas seltskonnast, et pane kott kõhu peale ja kanna enda ees, aga ka see ei toiminud. Pärast 15minutilist muuseumikülastust sai selgeks, et kotiga ma sinna ei sobi ja otsustasin lahkuda. Kergem nii mulle kui turvadele.

Ootamatult tekkis mulle siis kahetunnine auk, enne kui ootas ees järgmine sihtkoht. Seega mida teha Stockholmi kesklinnas kui sul on kaks tundi vaba aega? Loomulikult tuleb poodi minna. Mitte, et ma midagi osta tahaks või vaja oleks, aga no kasvõi vaadata on ju tore. Google Maps lahti, toksisin sisse shopping centre ja selgus, et Galleria on kohe minu läheduses. Teel sinna aga sattusin kohta nimega NK.

Kuna ma olen just endale ühtesid sandaale otsimas ja mitte lihtsalt ühtesid, vaid mul on visioon konkreetsetest, siis mõtlesin sealt vaadata. Aga no mida ei olnud seda ei olnud. Üleüldse oli see koht kuidagi nii kõle ja ei kutsunud mind väga uudistama. Seega silkasin üle tee ning jalutasin Galleria suunas, kui ma nägin ühest peegeldusest kirja Anastasia (Beverly Hills). Ei mingit mõtlemist enam ja seadsingi sammud sinna.

Tegemist oli KICKS poega, kus siis lisaks kõikidele muudele brändidele müüdi ka Anastasiat. Loomulikult olid neiud kohe valmis mind abistama, sest no kui tihti neile ikka satub higistav ja pooleldi hirmunud silmadega mees-turist poodi. Kuna me mitu kuud tagasi rääkisime Leenuga sellel Anastasia teemal, siis ma teadsin, et siit poest ma kasvõi ühe asjaga ka lahkun. Ma lihtsalt ei teadnud millega. Pärast mõningast konsulteerimist ja müügitööd jäi valikusse lauvärvide komplekt ning huuleläige. Läikega läks vähe nihu, sest tegelikult meeldis mulle hoopis üks teine, aga seda lihtsalt ei olnud enam. See mille Leenu sai oli sellele ligilähedane.

Asjad ostetud ja süda rahul, mõtlesin et tuian niisama mööda linna veel, sest no aega ju oli. Seega käisin läbi sellelt niiöelda peatänavalt, mille lõpus asus Cubus pood. “Mul ei ole ju midagi vaja, aga kiikan niisama sisse,” mõtlesin endamisi. Ometigi väljusin ma poest ühe ostuga. Õnneks ei ostnud ma midagi erilist. Kõigest paari Zlatani A-Z aluspükse. Need jäid mulle juba eelmisel aastal Visby’s silma, kuid siis olid need pisut kopsaka hinnaga. Stockholmis aga ilutses peal -50% silt ja no ei saanud ju ostmata jätta.

Kuid kõigest sellest hoolimata kripeldas mul hinges veel üks ost, mis oli tegemata. Nimelt täiesti tavalise hommikuse jutu käigus tegi keegi nalja, et noh, kas keegi Rootsi mädakala ka kaasa ostab. See oligi just see hetk, kui ma teadsin, et just selle ma pean siit saama. Kuid mida ei olnud, oli see paganama kala. Peatänaval ma seda ei näinud, aga samas ma ei küsinud ka.

Kuna teadsin, et hiljem kohtun nagunii nendega, kes püsivalt Rootsis elavad, siis ehk oskavad nemad aidata. Ja nii oligi. Õnn sattus minu õuele, sest kui ma küsisin neilt kohalikelt, et kuulge, kust ma seda osta saaks siis kõlas vastuseks: “Oi, aga mul seisab üks konserv just praegugi külmikus. Kas sa sooviksid seda endale?” Jah, jah ning veelkord jah! Te ei kujuta ette ka kui õnnelik ma olin. Kohalikudki ütlesid, et nad ei ole nii õnnelikku turisti veel näinud. Ma teadsin sisimas kui “õnnelik” Leenu selle kingi üle on.

Linnas tiir tehtud ja ka külas käidud ei jäänudki muud üle kui tagasi laevale liikuda. Enne aga õnnestus mul ICA poest kiirelt läbi põigata, sest Leenule oli veel vaja Lätta margariini osta. See on mingi Leenu kiiks, mitte et ta seda lusikaga sisse ajaks, aga see soolane või talle maitseb ja no jumal, kui inimesele maitseb, tuleb viia! Selle ma talle ka sain ning Hedonile võtsin Ramlösa arbuusimaitselist vett. Aasta isa eksole – ostab lapsele vett. Aga taaskord ma teadsin, et ta on õnnelik.  No teate asi seegi. Mõte on see mis loeb onju.

Õhtul ootas meid siis aga Grande Buffeet asemel õhtusöök laeva pisut peenemas kohas nimega Grillhouse. Kõik toidud olid varasemalt ettetellitud ning muud polnudki teha kui oodata, et millega siis ka üllatatakse ning kuidas maitseb.

Koht ise rahulik ning puhas. Ennekõike just rahulik, sest seal buffee osas on ikka julm lärm. Kõik räägivad ning nõud kolisevad ja mis kõik veel. Ei, mul ei ole selle koha vastu midagi, aga ma lihtsalt toon need korraks võrdluseks. Loomulikult Grillhouse kõrval asuv Vene restoran Aleksandra oli veelgi vaiksem. Aga kindlasti ka kallim. Teenindus oli väga hea ja meid teenindav neiu äärmiselt kannatlik, sest nagu seltskondade puhul ikka, siis on enamikel omad soovid ning ka pretensioonid.

Eelroog: Skagen (jõevähi-skagen, Västerbotteni juust ning juuretisesai).

Kui ma nüüd menüüd loen ja seda toitu meenutan, siis kas see on ikka päris see asi mis menüüs kirjas? See sai oli nagu pigem leib ja kas see juust oli siis jõevähi sisse pandud? Kui jah, siis oli seda ikka no megavähe, sest ainus mida mina tundsin oli majoneesilik maitse. Juustust ei lõhnagi. Aga salat oli hea ja selle sõin ma esimesena ära. Jõevähk oli nagu ma juba ka mainisin, minu jaoks liiga majoneesine. Hinne 6/10’st.

Pearoog: Piprasteik (piprasteik, hooajalised köögiviljad, kartuligratään, piprakaste)

Võtsin selle liha medium’ina ning ainus asi, mille ma sealt ka ära sõin oligi see liha, kaste ning köögiviljad. Miks? Sest need kartulid oli lihtsalt nii… ma isegi ei oska öelda mis asjad. Need lihtsalt olid. Ei maitset ega midagi. Liha oli loomulikult hea ning köögiviljad mõnusalt soolased. Seega 7/10’st.

Lauas tekkis meil pisikene probleem veiniga, millest ma esiti aru ei saanud, kuniks ma seda veini ka ise maitsesin. Mina nimelt jõin mulli enda roogade kõrvale. Ehk siis meie lauda telliti vein Pfaff Pinot Gris, Tradition, Alsace, France. Kõik tundus nagu okei ja neiu kes selle tellis, teadis mida ta tellib. Kui vein lauda toodi ja ta seda mekkis, siis selgus tõsiasi, et keegi on vist kuskil halba nalja teinud või eksis tema (milles ma kahtlen). Nimelt oli see vein magus. Nagu ikka magus-magus. Pigem kvalifitseerus see dessert veiniks. Aga no miskit polnud enam teha, vein oli lahti keeratud ja pool klaasi juba täis valatud ja tagasi ei hakanud seda enam keegi saatma. Õnneks oli meie lauas kaks meest, kes teda selle veini tarbimisega aitasid. Kuigi jah, see oli tõesti ikka väga magus. Teenindaja jäi ka nagu vastuse võlgu, et tema ei oska kommenteerida miks see magus on. Loo moraal on see, et enne kui jooma hakkate, siis ikkagi küsige proovida, sest no võib olla juhuseid, kus on midagi valesti läinud. Ma ei mõtle üldse konkreetset kohta, vaid äkki oli tootjatehases mõni praktikant, kes tegi nalja ja kleepis silte valesti.

Pärast söömist oligi jälle paslik aeg minna inimesi vaatama. Just nimelt vaatama, sest minu jaoks on see ikka üks äärmiselt põnev tegevus. Eriti veel kruiisil. Lihtsalt istun aknalaual “netis” ning vaatan mööduvaid inimesi. Tuleb tõdeda, et on ikka kirju maailm küll, aga vähemalt on kõikidel lõbus.

Aga tulles tagasi kingituste juurde, siis kuidas suhtus Leenu minu toodud kingitustesse? Seda ei hakka ma siin pikalt laialt kirjutama vaid suunan teid hoopiski Facebooki live videot vaatama! Ehk siis seal on näha Leenu ehe reaktsioon nii kalakonservi, kui ka muude kinkide ja asjade osas. Meeldivat vaatamist!

Varsti on mul jälle Rootsi minek, seega nüüd pean nuputama mida see päevakene seal teha, sest peatänavale ja niisama kesklinna ma ka kolama ei viitsi minna. Ei olnud seal minu jaoks midagi uut. Äkki sõidaks kuhugi suuremasse kaubanduskeskusesse?

Seega kes viitsib võib siia alla kommenteerida, et mida teha Stockholmis kella kümnest neljani, kui ei taha kesklinnas olla, nähtud on ka kõik kuningakojad ning aiad, muuseumisse ei soovi samuti minna jne. Mida siis teha? Millised on suuremad kaubanduskeskused (kus oleks ka soovitatavalt toidupood)?