Miskipärast oli mul aimdus, et kui lapse saan ja laps sündinud on, siis muutub elu kuidagi nii kiireks või kogu aeg on vaja toimetada ja kuhugi joosta. Aga tegelikkuses on kuidagi teistmoodi. Avastasin ükspäev, et kõik on justkui üks suur ja pikk ootamine.

Ootad, et naine jääks rasedaks.
Ootad, millal saad soo teada.
Ootad igat arstil käiku.
Ootad, et laps sünniks.
Ootad, millal haiglast välja saad.

Need on nagu nii öelda ootused enne seda kui lapsega koju saad. See on ikka köki-möki võrreldes sellega, mis ootused sind kodus ootavad.

Ootad, et laps ärkaks.
Ootad, kui laps sööb.
Ootad, et tuleks krooks.
Ootad, et tuleks puuks.
Ootad, millal tuleb okse.
Ootad, et tuleks kaka.
Ootad natuke veel, et mähe ära vahetada.
Ootad, et laps magama jääks.

Ja siis see ootus, mis kaasneb arenguga.

Ootad lapse esimese kuu sünnipäeva.
Ootad, et gaaside periood mööduks.
Ootad, et laps hakkaks ise pead hoidma.
Ootad, et juuksed kasvama hakkaks.
Ootad, et võtaks kenasti juurde.
Ootad, millal hambad tulema hakkavad.
Ootad, et laps ise kasvama hakkab.
Ootad, millal laps roomama hakkab.
Ootad, millal laps rääkima hakkab.

Ja nagu sellest vähe on, siis tuleb veel mõningaid asju oodata.

Ootad, millal laps läheb lasteaeda.
Ootad, millal laps läheb kooli.
Ootad, millal laps lasteaiast-koolist koju tuleb ja räägib oma esimestest emotsioonidest.
Ootad, millal laps tuleb ja tuvustab oma pruuti/peigmeest.
Ootad, millal laps lõpetab kooli.
Ootad, millal laps abiellub.
Ootad, millal laps teeb sinust vanavanema.
Ootad, millal laps tuleb lastelastega sulle külla – sest pisikesi jõmpsikaid on ju alati nii tore näha ja nunnutada.

Seega ilusat ootamist meile lapsevanematele!