#meeliskirjutab

Meelis kirjutab: kuhu kadus Meelis?

Meil avanes võimalus läbi viia väikene uuring meie jälgijate. Neid ei olnud küll palju, aga siiski piisav arv, et mingeidki kokkuvõtteid teha. Mis minule endale silma paistis oli see, mida ma tegelikult ka ise väga hästi tean – kuhu on Meelis kadunud?

Jah, ma tean, et ma ei kirjuta enam nii palju kui võiks või ma vanasti tegin. Miks? Sest ma ei taha. Päriselt ka ma ei taha. Mul puudub igasugune motivatsioon midagi oma elust kirjutada ja jagada.

Ameerikas ütlevad vahistamisel politseinikud filmidest tuntud fraasi: “Kõik mida sa ütled, võidakse sinu vastu ära kasutada.” Mina aga tunnen, et me elame maailmas, kus kõike mida ma ütlen, mitte ei VÕIDA, vaid kohe kindlasti kasutataksegi meie vastu ära. Igat lauset saab kontekstist välja rebida ning teha just sellise uudise või kujundada arvamuse nagu inimene ise soovib. Ehk siis mina ütlen üht ja teie tõlgendate seda nii nagu teie tahate, mitte nii nagu mina seda mõtlesin.

Olen tõdenud fakti, et nii minu kui ka Leenu vastu on algatatud selline väike “inimjaht” või õigem oleks öelda tühistamis-kampaania. Ameerikas jube populaarne tegevus ning praktiseeritud aastaid, mis siis vaikselt ka Eestisse imbunud on. Ikka ja jälle leidub keegi kuskil, kes istub vaikselt nurgas ja mõtleb, et kurat, keeraks neile mingi pasa kokku. Äkki õnnestub. Eriti vahva on selline aktiivsus siis, kui seda praktiseerivad meedias töötavad ajakirjanikud, kes lihtsalt vorbivad oma suva järgi uudise ning vajutavad avalda. Meilt pole loomulikult vaja kommentaare küsida, sest… keda kotib mida need kaks arvavad.

“Ajakirjanduseetika kohaselt…” Sellest ei peeta tegelikult ammu kinni. Lugu üles, klikid juba tiksuvad, 20-30 eurot preemiat olemas ja elame edasi. Samas on see mingis mõttes positiivne, et vähemalt kellegi elus oleme me nii olulisel kohal kui meid järjepidevalt soovitakse “tühistada”. Kuigi ma ütlen, et see on ajaraiskamine. Milleks seda teha? Mis saab siis kui see inimene või inimesed oma tahtmise saavad? Lõpetame blogimise ja edasi? Mis funktsioon su elul siis on? Tuleks olla tänulik, et me oleme olemas ning pakume sinu elule natukenegi emotsioone ja särtsu. Et oleks mida kohvinurgas või ministeeriumis pläkutada.

Tihti imestan, et kuidas inimesed viitsivad oma vaba aja pühendada meie “hävitamisele”. Ja mitte ainult meie. Me teame hästi, mida Justini ja Triinu Liisiga tehti. Miks? Kas selle ajaga pole tõesti mitte midagi targemat teha? Kulutada tund või enamgi, et läbi kammida mingid postitused, nendest kokku voprida “analüüs” ning siis selle põhjal midagi kommenteerida ja targutada. Või koguda “materjale” ning need siis “uurimiseks” oma sõbrannadele saata. Milleks? Vaata parem mõnda naljakat videot. On endal ka tuju parem.

Tegelikult oleks meie elu igav, aga õnneks suudame selle ise põnevaks elada. Ja tore oleks ka sellest teile rääkida ja oma rõõme ning kaotusi jagada. Me võiks kirjutada igasugustest asjadest, aga me ei taha seda teha, sest kuskil on kindlasti grupp inimesi, kes võtavad kogu postituse pulkadeks lahti ning hakkavad selle põhjal oma tõdesid kuulutama. Ja me ei viitsi enam nende tuuleveskitega võidelda. Jah, ehk ei peakski, aga kui on teemad mis meid häirivad, siis on lihtsam vait olla. Või peaks tõesti oma eraelulised blogipostitused tegema tasuliseks (nagu meile just pakuti), mille edasijagamine ja kuskil foorumites lahti hakkimine oleks keelatud?

 

13 arvamust: “Meelis kirjutab: kuhu kadus Meelis?

  1. Käin aeg-ajalt teie blogi lugemas, kuid see on minu esimene kommentaar. Aamen selle postituse peale, väga hästi öeldud!

  2. See on küll tõsi, et igast asjast saab midagi negatiivset genereerida. Aga selle vastu on tegelikult üks tõhus asi – ignoreerige täielikult negatiivseid kommentaare ja ärge käige end kuskil õigustamas sest see ainult lisab õli tulle. Kui keegi “sõber” saadab asju, mida kuskil teie kohta negatiivset räägitakse, siis kas on tegemist ikka sõbraga? Tehke kõike ainult nii nagu ise tahate teha, mis teeb teid õnnelikuks ja millega saate ise rahule jääda. Ei ole vaja end kellelegi meeldimiseks ribadeks kiskuda. Kui näete oma kanalite statistikast, et inimesed käivad ja koostööpakkumisi tuleb, siis on see ainult positiivne asi. Kõik muu on taustamüra. Kõik kommentaarid laske üles (sest siis näevad teised ka, milliseid jobusid leidub), aga te ei ole kohustatud neile vastama ja kui ei ole tuju lugeda, siis ei loegi ja kõik. Selline “mullis” elamine tegelikult aitab väga palju, sest kõigile ei olegi võimalik meeldida. Las inimesed tõmblevad, kui neil midagi muud teha ei ole.

    Postituste tasuliseks tegemine üsna tõenäoliselt suurt midagi ei muuda. Kes tahab ära panna, see leiab ikka selleks võimaluse. Iga oma isiklikuma postituse alla pange meeldetuletus, et selle postituse materjalide kasutamine mistahes moel on ajakirjanduses keelatud. Konsulteerige kas või juristiga, et kuidas seda kõige paremini sõnastada. Tavainimeste arvamuste avaldamist see ei pidurda, kuid oma vaimse tervise nimel polegi vaja enda kohta igasuguseid asju lugeda. Sest tõepoolest, ükskõik mida teete või ütlete, keegi teine teab alati paremini, kuidas asjad tegelikult on. Las siis teab. Elu läheb edasi.

    1. Aitäh!

      See ongi see, mis närvi ajab, et isegi kui ma kirjutan ausalt, põhjendan oma valikuid, siis keegi teab kindlalt, et nii see ei ole, on hoopis nii :D Mul tekib vahepeal tunne, et kes mu elu paremini teab, mina või teised :D

  3. Tegelikult ma arvan, et inimesi häirib kõige rohkem teie see kõverpeegli vahendusel elamine – reklaamite ennast kui Eesti loetuim (pere)blogi aga lugeja ei samasta ennast sellega, see tiitel võib olla reklaamtoodete saamiseks oluline aga mitte sisulises mõttes. Ja siis need pidevad arutelud, palju teil kuskil kontol raha on või palju klikke on, neid tehnilisi andmeid võib igaüks oma suva järgi väänata aga atraktiivset sisu see ikkagi ei tooda. Ühesõnaga – mitte lugeja ei taha teid tühistada, vaid teie vaadake tõele otsa – kas blogite asjade saamiseks või enda lõbuks ja uskuge, see kumab igati ka lugejatele välja.

    1. Oleks rohkem aega, blogiks ilmselt rohkem. Aga kuna blogi ei ole meie esimene sissetuleku allikas, siis jääb see seetõttu ka tahaplaanile.

  4. Tõesti ei saa aru. Leenu just kirjutas, kuidas elu nii igav, midagi polegi jagada, ainult töö, kokkamine jne. Nüüd Sina jälle ütled, et tegelikult oleks teil niii palju, mida jagada, aga lihtsalt ei taha. Mis siis tõde on? Pead ju tunnistama, et väga vastuoluline. No ei otsi sedavastuolu, aga loen ühte postitust ja siis teist ning tekib küsimus, aks te siis Leenuga elate täiesti erinevaid elusid, et Leenul justkui poleks midagi jagada, aga Sinul on täiega, aga ei taha?

    1. Eks me teeme eri asju ka jah, Meelis võiks kirjutada koolist, investeerimisest, koroonast – aga ei hakka. Mina võiks rohkem kirjutada kokkamisest, boxide tagamaadest, koostööde tagamaadest, pidudest jne.

  5. Äitah, et olemas olete!
    Vahel küll tunnen puudust teie okkalisema küljest. Kuid tänapäeva maailmas pole see kahjuks enam võimalik kui just sigarikas pole .

  6. Loen aeg-ajalt teie blogi ja loen järjepidevalt uudiseid.
    1. Mulle isiklikult ei ole kuskil mingi teievastane kampaania silma jäänud.
    2. Mitte ükski minu tuttav ei aruta mingeid teie teemasid, no mitte ükski, sest mida oleks või peaks arutama.
    3. Blogi loen vahepeal pigem, sest sellist tüüpi inimesi nagu teie olete, mul absoluutselt suhtlusringkonnas ei ole. Kõik on asjalikud, konkreetsed, usaldusväärsed, eesmärkidele pühendunud. Eesmärgid on pigem haridusega seotud või neile põhinevad ja haridusest tuleneva tööga seotud. Seepärast on teie teemad mulle võõrad (ja kohati huvitavad, sest nagu eluvõõrad või ebareaalsed) ja mu tutvusringkonnal on ka teised väljundid. Sellest tõusetub küsimus, et ehk te ise tahate end elu keskmes näha? Näha, et keegi elu keskmes teiega “võitleb” olgugi et tegelikult on kõik marginaalne? Eriti võõras tundub see tasuta asjade ja nn. statistika teema, mis tegelikult elus oluline pole, aga te ise tahate sellest väga teemat tekitada. Minu meelest oleks igati ok oma elust kirjutada nii nagu see on. Siis on kõik siiras, oma väikeste saladustega ja ei pea mingit muljet jätma. Ja kui siis keegi millelegi reageerib, on hea teada, et sina oled siiralt sina ja nii ongi.

  7. Nii teie kui Triinu Liis võiks võtta eeskuju Mallukast, kes tunnistab oma vigu, raputab tuhka pähe ja elu läheb edasi. Inimesi häiribki see lõputu eneseõigustamine, et meie pole midagi valesti teinud ja meid tahetakse canceldada.
    Lõputu iseteadvus ei too kasu.

    1. Mul pole probleemi oma vigu tunnistada, kui ma olen vea teinud :) Mida ma hetkel tunnistama peaks? Canceldamisteema sai alguses sellest restoranide loost. Kas see oli viga, et ma küsisin allahindlust pärast seda kui olime kaheksa kuud proovinud leida võimalust koostööd teha?

  8. No vot, ongi vastus eelmise küsija kommentaarile: te isegi mitte ei näe oma möödapanekuid. Nn. viga ei ole mitte allahindluse küsimine, vaid teie reaktsioon restorani vastusele. Ütlen ausalt, et lugesin seda teie postitust ja mõtlesin seejuures, et esiteks ei tahaks ma kindluse mõttes mitte mingil juhul teie koostööpartner olla ja teiseks, kui ma seda mingil imelikult põhjusel peaksin olema, siis oleksin teiega ülimalt ettevaatlik ja reserveeritud: täidaksin oma kohustused ja ei tahaks teist rohkem midagi teada. Ettearvamatuks teeb teid just teie võimetus ise ennast reflekteerida. Tahaks vaid öelda, et Hedon tundub teil ülitore laps olevat, kuna tundute väga armastavad ja mõistlkud vanemad olevat, kuigi kisute teda labase materialismi suunas. Samuti on väga kõva sõna, et suutsite endale kodu, ilusa kodu soetada. Mulle tundub ka, et teie käivitavaks mootoriks on hästi positiivne ja ettevõtlik Mari-Leen, kellele ka Meelis saab toetuda. Aga kuna te ei näe oma maailmast (ilus elu ja kõik olgu võimalikult tasuta ning kuidas seda kõike saada ja partneritele presenteerida (sh. statistikaga manipuleerimine) )välja ja enesekriitika puudub (aga see on tihti vähese hariduse märk), siis teil ongi kohati teisi raske mõista ja teistel teid samuti. Seejuures olen kindel, et olete oma sõpradele head sõbrad. Vot selline mulje jääb mulle blogist, aga noh, blogi pole ju elu. Peaasi, et ise rahul olete.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga