Käisime eile perega ennelõunal rannas jalutamas ja pildistamas. Ühel hetkel kui ma autoga Tilgu sadama juurde keerasin, hüüatas Hedon „vaata, onu!“ Me ei näinud. Aga Hedon ütles, et seal on onu, kes tuleb veest välja ja lõpuks tekkis neil omavaheline suhtlus, lehvitasid seal teineteisele ja… Kui kaua lastel see surnute nägemise võime on?
Kui me otsustasime ära minna, siis teatas Hedon, et ei, lähme õue! “Näed, onu on vees.” Läksime siis vee piirile, viskasime kive vette ja püüdsime laineid ja Hedon ütleb, et lähme onu juurde.
Ma ei näinud kedagi, vette ma teda ka ei lasknud minna. Hedon lihtsalt vaatas merd ja naeratas.
Küsin, et mis sa näed? “Onu on seal. Onu ujub.” Mul hakkas juba põnev, et kes see mees on? Kas me teame teda või näeb ta suvalist inimest?
“Mis onu veel teeb?” Hedoni poolt vaikus. Järsku aga hakkas lehvitama. “Kellele sa lehvitad?” “Onule!” ise samal ajal naeratades. “Näed, onu läks tagasi vette.” Ma ei näinud.
Jah, kõhe oli küll aga samas üldse mitte nii hirmus kui ma eeldasin. Mis vanuseni lapsed üldse vaime või kummitusi näevad? Milliseid kõhedaid lugusid teie kogenud või kuulnud olete?
Kuskil just oli juttu sellest. Kui ma ei eksi oli 8nda eluaastani. Aga endal 2.5 kodus rääkis eile hommikul sama juttu, et tema tudus ja onu tuli vaatama kuidas ta magab – seisvat tema voodi ääres ja lihtsalt vaatavat…oi kui jahedaks selline jutt endal seest tegi.
Kuna ma olen ise olnud lapsest peale selline inimene kes näeb,kuuleb ja tunneb neid, siis kahjuks see kõik kandus edasi ka minu lapsele. Näiteks surnuaeda ta tulla keeldub. Onud ja tädid vaatavad ja nad on väga koledad. Seega muidugi ma ei viigi teda sinna.
Mingi periood rääkis ta kuidas onud teda vaatavad kui ta voodis pikutab või oma autodega mängib. Toohetk mõtlesin,et see on lapse fantaasia aga kui ma neid mehi ise nägin, siis võttis ikka kõhedaks küll. NB! lastetoast tuleks peegel ära võtta ja magamistuba ei ole ka koht kus peeglit hoida! Seega tegelikult päris naljaga ka selliseid asju võtta ei saa. Peale seda kui lapse vanaisa suri , siis nägime me mõlemad paar nädalat hiljem teda meid uksepealt vaatamas. Siiani mõtlen, et tuli meiega hüvasti jätma.
Minul oli üle 2 aasta tagasi raseduse katkemine pooleraseduse pealt. Esimene laps oli selleks ajaka 2 aastane ja ta peale seda tükkaega rääkis mulle kuidas meie beebi voodis nutab et ta läheb paneb talle luti suhu ja siis tita jääb kaissu . Ja nüüd mingi aeg hakkas rääkima et emme tita on tagasi meie juures ja olen kuulnud kuidas ta oma toas jutustab et tita tahad ka süüa ja juua toon sulle .
Ühest küljest nii kurb, aga samas omamoodi armas lugu.. Lugedes Kristi postitust.
Hedon nii pikalt kohe nägi seda onu, väga huvitav? Endal on ka mingisuguseid kogemusi täiskasvanuna, aga lapsena nagu ei meenu. Võib-olla olla kustutab mälu need ära.
appi kui õudne.. ja niii nii nii kurb!
Ma ei teagi selliseid lugusid ja kõhe oleks küll. Aga ma pidin kommeteerims kui armas Ta Teil on. ;)
Aitäh! :)
Tahaksin ka mainida, et tõesti armas laps teil
No kaks miinust annavadki plussi kokku :D
Ma tean, et kuni 4 eluaastani pidid lapsed rohkemsid dimensioone tunnetama kui täiskasvanud. Pärast seda on juba ühiskonna hoiakud omaks võtnud ja kaotavad need võimed.
Meil kahepoolene poiss. Vahepeal räägib ka onudest ja kui õues pime on, siis vaatab aknast välja ja räägib, et onu silm on seal. Ükskord aga oli päris nii, et laps läks mehega õhtul pimedaga poodi, jala. Tagasi tulles hakkas laps rääkima, et onu on seal puu taga. Hakkas seda onu nii väga kartma, et hakkas nutma ja keeldus ise edasi liikumast, ka siis, kui mees ta sülle võttis, oli laps ilmselgelt paanikas ja rääkis veel onust. Ka koju jõudes seletas mulle, et onu oli puu taga ja tema kartis teda…
Mingeid muid nähtusi pole praeguseni täheldanud. Eks näis, kas see on lihtsalt mingi periood tal, või on juba üle läinud, sest hetkel ei meenu, et hiljuti oleks onusid veel maininud.
Ei tea vanust. Aga nt Lorna Byrne on oma raamatus Inglid minu juustes kirjeldanud kuidas ta oma surnud vennaga mängis jne.
Minu tytar ennem 3 elu aastat n2gi.
N2gi onu, ja kirjeldas teda .
Ma ise tundsin selle onu 2ra, see oli mu kasuisa, n2itasin lapsele piltti ta et ja see onu, siis seletasin kes ta on. Jne. Jube kõhe oli alguses kuni aru sain keda ta n@gi siis hakkas nii soe, mul oli kasuisaga v2ga hea suhe. Kui ma kalendrisse vaTasin avastasin et ma olin oma isa synnip2eva unustanud. Kui kyynla polema panime ja ma motetes isalt vabandust palusin. Siis laps ytles et onu vottis oma sinised v2iksed lilled, ytles et ta hoiab meid ja lehvitas, ning kadus 2ra. (Need sinised lilled andsid mulle kinnitust et ta n2gi p2riselt. Nimelt ma yritasin igal 10. Aprillil isale sinililli leida, kui ei leidnud tegin need paberist ise. See oli selline meie oma asi. ) peale seda koikke l2ks mu elu kuidagi ilusamaks ja kindlamaks.
Aga pean mainima teie põnn on ikka selline hurmur
Aitäh :)
Teemaväline küsimus: mis suuruses Hedonil kombekas?
90 :)
Kui mu vanaisa suri, nägi tütar (5a) teda öösel unes. Ärkas paanikas ja ütles, et vanaisa seisab meie hoovis, peaukse trepi ees. Enne ta ei rahunenud, kui läksime koos aknast vaatama, et seal kedagi ei ole. Hommikul sain teada, et vanaisa lahkus meie seast.
Ostsime hiljuti maja ja ehitame teist korrust. Sealt leidsime kahe erineva mehe raamitud must-valged pildid. Vanem mees oli selle maja omanik, kes ise ehitas selle maja. Noorem mees, tolle mehe poeg, kes uppus noorelt. Tütar ühel ööl, kella 4 paiku, sosistas läbi vaikuse “Emme, miks see onu su voodi kõrval seisab?”.
Lapsele räägid ikka ära, et unes nägi ja pole siin kedagi. No, ennast väga ei lohuta, et ei seisa mu voodi kórval praegu kedagi ja maga rahulikult edasi..:D
Huvi pärast googeldasin ja mehi on seal Tilgu sadama juures ära uppunud küll, üks keskealine näiteks 2005.aastal. Huvitav, kas Hedon nägi seda meest?
No ta võis seal keda iganes näha :)
Minul endal oli näiteks nii, et sain toidumürgituse, ning öösel jooksin wc vahet aint. Siis jäin kuidagi magama, korra nagu hakkas parem ja siis järsku tunnen, et keegi nügib mind vastu selga, nagu äratab ja nii kui silmad avasin kohe tundsin, et okse tuleb, et kui poleks ärganud siis oleks ilmselt lämbunud ära. Aga point on selles, et ma ei tea kes mind nügis aga ma tundsin kuidas keegi nügib käega vastu selga päris tõsiselt. Muidu meil kodus kummitab küll ja meeste häält koridoris isegi kuulnud mitmeid kordi. Laps hetkel 1,3 aastane ja veel ei ole märganud, et ta kedagi näeks aga kujutan juba ette mis hakkab juhtuma varsti.
Tilgus on talisuplejad. Ära hinda last ûle vaid tutvu oludega :) ilmselt sa lihtsalt ei näinud aga laps nägi
Ega ma tõesti jah, ei näeks inimest :)
Nii lahe!!! mõni laps jääbki nägema, st terve elu näeb neid. ma ei kujuta ette, kuidas nii elada on! Aga jah – väiksed lapsed on ju nii avatud! Ma arvan, et kuskil 7-9 aastaseni (olenevalt lapsest) on nad sellised, vähemalt lugesin seda eelmiste elude mäletamise kohta. Juhtusin 5 aastat tagasi haarama raamatukogust raamatu laste eelmiste elude mäletamise kohta. Olin lugemisega lõpule jõudnud ja nädalake hiljem küsib söögilaua ääres rahulikult süüa ampsutav 7-aastane poeg minult, et millal me jälle Venemaale elama läheme…?!? JÄLLE?!? Me pole isegi käinud Venemaal ega rääkinud sinna niisamagi minemisest, veel vähem elamisest. Ja siis ta rääkis mulle, kuidas me seal elasime, et praeguse elu vanem õde oli ka meie peres, aga tookord oli ta hoopis poiss jne… Olin suht šokis, kuid jõudsin küsida mõned küsimused ja siis – sama äkki, kui see algas, see ka lõppes. Ühel hetkel ei saanud ta enam üldse aru, millest ma räägin. Paar korda oli sarnane olukord veel ja siis ma juba oskasin rohkem küsida. Aga siis oli kõik. Minu 3 last on kõik näinud vaime v kummitusi v kes kuidas nimetab, olnud ettenägijad ja kogu aeg on kõigil mingid deja vu´d. Oleme vist ise sellega juba nii harjunud, et peame seda loomulikuks. Kuskil võõrastega rääkides jätaks vist küll kahtlase-kohtlase mulje ;) Samas ei kujuta ma ette ja oleks ikka väga hirmutav, kui ühel päeval märkad, et Su lapsel on mingi Sulle nähtamatu mängukaaslane…