Juba nädalake on vähemalt pool Eestit, kui mitte kolmveerand, jauranud selle ümber, et kas juua seda kolmeeurost kohvi või mitte. On nii poolt kui vastuargumente ja on neid kes ütlevad, et jooge parem teed või vett, teised jälle, et kui rahakott lubab, lurista või kümneeurost kohvi kui tahad. Nii palju kui on erinevaid inimesi, siis on ka erinevaid arvamusi.

Lappasin mina ükspäev Instagrami ja tõesti-tõesti jäi silma paras ports “mina siin kohvitops käes” linnas, pargis, liftis jne pilte. Ja siis ma taipasingi, et mis värk selle kolmeeurose kohviga on. Vastus on lihtne – see on staatuse näitamine. “Vaadake, ma saan seda endale lubada”, “vaadake, ma olen piisavalt rikas, et see topsikene osta, mitte ei vea kodus tehtut kaasa.” Minu arust ongi see selline alateadlik enesenäitamine või uhkeldamine.

Vaatasin just huvi pärast Instagramist, et mitu pilti tuleb välja kui panna otsingusse teematrellid “morningcoffee.” Uskumatud 2 247 346 pilti. Seega tuleb tõdeda, et inimestele meeldib vägagi oma kohvipilte netis jagada. Samas, väga palju neid kohvikutopse ei olnud. Pigem sellised kodused ja perfektselt sätitud, et ikka maksimaalne arv “like” kokku saada.

Screenshot Instagramist

Seega see kolmeeurone kohv on tegelikult väga odav, aga samas luksuslik asi, mida endale lubada. See raha ei tapa ju kedagi, aga ometigi tunneb see topsikandja rahulolu ning veelgi suuremat õnnetunnet siis kui see Instagramis meeldimisi kogub. Ärgem võtkem neilt seda rõõmu.

Vahet ei ole mis teemal keegi kirjutab või mõtteid avaldab – alati on poolt ja vastuargumente. Kui ilmus välja see esimene lugu, siis vaidlesid omavahel nii vaesed kui rikkad ning sekka leidus ka ports inimesi, kes ütlesid, et need topsid reostavad loodust ja tuleks üldse ära kaotada.

Siis kargasid kuskilt välja kohvivastased, kes leidsid, et see on üldse narkootikum ja tuleks maailmast ära kaotada. No tõesti, aina hullemaks läheb. Varsti ei tohi maailmas üldse midagi süüa, juua ja tarbida, sest keegi tunneb ennast nagunii haavatuna. Kui inimene tahab omale osta seda kolmeeurost kohvi, siis jumala eest las ta ostab. See ongi päike tema päevas.

Kes on süüdi?

Kas see, kes müüb kolmeeurost kohvi või see, kes ostab?

Mina isiklikult leian, et tõesti, igapäevaselt sellise hinnaga kohvi ostmine on täielik priiskamine. No, ma ei tea, korra või kaks kuus võib ju osta, aga seda ka siis kui kodus ei olnud aega teha. Aga siin tekib hoopiski küsimus, et miks see kohv maksab kolm eurot? Selle kohvitopsi hind sisaldab ju endas nii paljusid asju. Alustades pinna rendist ja lõpetades palkadega, koristajast tegevjuhini, vahet pole, et üks saab tonni ja teine kümme tonni kuus.

Seega ei tasuks siin süüdistada kaupmeest, kes selle kohvitopsi sellise hinnaga müüki on paistanud, vaid hoopis seda inimest, kes on piisavalt loll, et sellise hinnaga seda ostab. Samas ei tasu unustada, et see on odav luksus, mida inimesed tahavad endale lubada, sest see teeb nende tuju heaks.

Aga millal inimesed taipavad, et kolm eurot papptopsi sees kohvi eest on palju?

Mitte niipea. Ja seni see kohv maksabki kolm eurot kuni leidub neid lolle, kes seda selle hinnaga ostavad. Täpselt sama on Raekoju platsil müüdava kaheksaeurose õllega. Seni kuni on turiste, kes ostavad ja ei nurise, on ka õlu nii kallis ja ilmselt tõuseb see hind veelgi.

Ega muutusi tule, kui inimesed ise midagi ei tee või oma tarbimist ei muuda. See on nagu valimistega, valimas ei käida ja arvatakse, et mis see minu hääl muudab. Muudab küll!