Meelis kirjutab: kuidas saada lahti sitahaisust?

Jah, meie perel on suur probleem. Meil on sitahais. See on igalpool kuhu me läheme ja kargab välja täiesti ootamatult.

Esimest korda täheldasime me probleemi oktoobri keskpaigas. Siis oli see kuidagi naljakas ja me ei pööranud eriti tähelepanu. Esimest korda juhtuski see kodus ja vetsus ning kõik tundus kuidagi loomulik. Eks see ehmatav oli, aga sellel hetkel pigem rohkem naljakas. Kuid siis hakkas see sitahais süvenema ja üha rohkem ja rohkem endast märku andma. Me küll vaikselt üritasime sellest vabaneda, kuid tulutult. Samas puuduvad ka konkreetsed teadmised, kuid üks sitahais majast välja lüüa.

Tuli vaid tänada õnne, et sitahais püsis meie koduseinte vahel või siis äärmisel juhul autos. Kõik kes meil külas käisid, said samuti sellest sitahaisust osa, kuid keegi ei teinud sellest suurt probleemi, sest noh, eks aegajalt ikka ju juhtub. Aastavahetusel otsustas sitahais koos meiega aga Saaremaale kaasa tulla ja seda täiesti ootamatult. Ja vot siis saime me alles tundma selle tõelist palet. Ütleme nii, et ei olnud meeldiv – eriti meile kui lapsevanematele.

Ehk siis lühidalt öeldes on meil selline probleem, et meie väike muidu armas Hedon on omandanud uue sõna, milleks on “sitahais.” Mida aeg edasi, seda julgemalt ta seda kasutab.

Öeldakse, et laps on kodu peegel. No meil sellist peeglit küll ei ole. Jah, me ropendame aegajalt, aga vot seda sõna meie sõnavaras ei ole. Kust see tuli? Egas muud kui küsisime otse allikalt, et kes see rääkis sulle seda sõna. Ja tuli see ei kuskilt mujalt kui lasteaiast. Ehk siis keegi poiss rühmas olevat öelnud ja no mis hakkavad lastele kõige kergemini külge? Lollused ja roppused.

Tõesti, tuleb tänada õnne või Neitsi-Maarjat, kes meid on päästnud sellest, et laps seda vähemalt senimaani pole avalikult välja öelnud. Aga vaikus enne tormi nagu öeldakse. See torm tuli siis Saaremaal Rüütli Spa hommikusöögi lauas, kui härra istus oma toolis ja lihtsalt karjus üle terve selle saali: “SITAHAIS”. Ohh, dear lord, ma oleks tahtnud olemata olla. Koheselt keelitasin, et ei tohi nii öelda, misjärel karjus ta seda sõna veel tükki kolm korda. Lõpuks surusin talle pannkoogi suhu ja no vähemalt natukeseks ajaks jäi vait.

Teine piinlik moment oli mängutoas, kui ta oli ühe teise samavana poisiga koos mängumajas. Hedon tegi ukse lahti ja lihtsalt kisas täiesti ettehoiatamata ja ilma mingisuguse põhjuseta: “Sitahais”. Ja seal oli veel teisigi vanemaid. Jällegi hetk, kus ma oleks tahtnud olemata olla. Päris mitmel korral käis ta seal mängukas ka üksinda mängimas. Ma ei taha isegi teada kui palju kordi ta siis sitahaisu karjus. Päriselt ei tahagi teada, sest see kõik oleks olnud nii piinlik.

Proovisime sellist nippi, et kui tema ütleb sitahais, siis meie ütleme despacito. Et noh, Hedon, sa räägid valesti, see sõna on hoopis despacito. Lõppes see sellega, et kui tuli despacito laul, siis ütles Hedon hoopiski, et “näe, sitahais on telekas”. Ohh, issand, tule meile appi. Oleme püüdnud ka ignoreerida, aga no ei aita. Karjub veel kõvemini, seni kuni sa ikkagi oled sunnitud temast välja tegema ja tõdema, et ta just sellise sõna välja kisas.

Seega kogenud pedagoogid ja kogemustega lapsevanemad – nüüd on teie kord anda nippe ja trikke kuidas sitahaisust lahti saada ja mida teha järgmisel korral, kui mõni uus “vahva” sõna üle huulte lendab.