Meelis kirjutab: lihtsam oleks vist raamat kirjutada

Jube veider lugu tegelikult. Kui ma oma esimese loo oma lapsepõlvest kirjutasin, oli selle ajendiks Sass Henno intervjuu “Hommik Anuga” saates. Eelmise loo ajal aga kirjutas põhimõtteliselt samast teemast Mari-Liis Lill. Seda, kas see lugu oli minu lugudest ajendatud või mitte, seda ma ei tea, aga kuidagi jälle juhtus, et mina avaldasin oma loo, ja siis sai keegi teine sellest inspiratsiooni enda loo jaoks. Mis ma öelda tahan on see, et nende lugude kirjutamine ja avalikustamine on vajalik. Miks? Te ei kujuta ette kui paljud inimesed on mulle kirjutanud ja tänanud, et ma oma lugusid olen jaganud, sest ka nemad on sellest abi saanud. Nad on saanud teada, et nad ei ole üksinda. Ja ka see on juba kellegi jaoks abi saamine. Täna ma nende lugude jagamisega ka jätkan.

Ma sain eile teada sellist vahvat asja, et lastel on koolivaheaeg. Ja nagu ikka, meenuvad mulle kohe enda mälestused. Ma ei teagi täpselt miks, aga mulle meenus üks jõuluvaheaeg. Käisin vist seitsmendas klassis. Teate, kus mina siis olin ja mida tegin? Ehk siis samal ajal kui enamus teisi lapsi olid kodus, nautisid oma jõuluks saadud kingitusi ja käisid õues uisutamas, kelgutamas ja niisama lustimas, siis mina… ? Mina olin Tartu hullumajas. Ehk tänapäeval peene nimega Tartu Ülikooli Kliinikumi laste ja noorukite vaimse tervise keskus. Aga miks? Tegelikult ei tea ma seda päris täpselt, mis oli see diagnoos või see sissevõtmise põhjus. Mina mäletan seda mida mulle räägiti. Ehk siis ma veetsin jõuluvaheaja hullumajas sellepärast, et ma olin paha laps ja seda nii kodus kui koolis. Ja mida teha paha lapsega? Peksad vitstega veriseks või paned hullumajja. Sellised olid minu ema valikud halva lapse ümberkasvatamisel.

Kas see hullumaja käik aitas või mitte, mina ei tea. Seda mäletan ma ka, et see “minu arst” oli ema sõbranna, seega ilmselgelt oli minu sinnasaamine äärmiselt kerge. Aga teate, ma mäletan, et seal olek ei olnudki kõige hullem. Vähemalt peksa ei saanud. Loomulikult olid need “testid” vastikud ja rohud mida ma võtsin olid samuti vastikud. Sellel hetkel ei saanud ma aru, aga nüüd taipan, et ilmselt anti mulle rahusteid, sest ma tundsin kogu aeg end väsinuna ja oleks ainult magada tahtnud.

Küsisin 2016 aasta detsembris ka emalt, et kuule, miks ma jõuluvaheajal hullumajas olin? “Mis asja? Sa ei ole olnud ju. Sa käisid ainult korraks uuringutel.” Ehk siis mu ema ei mäleta, et ta laps oli koolivaheajal hullumajas. Ma ei tea. Ma leian, et see ei ole mingi suvaline aeg su elust, mis lihtsalt ununeb. Ma mäletan seda päeva enne seda haiglasse minekut, ma nutsin ja küsisin kas te ei armasta mind, et ma sinna minema pean. Ma ei saanud aru, mis mul viga on, et ma sinna minema pean. Ma ei tundnud end haigena või teistmoodi. Mu ema pobises midagi, et sa oledki ju natuke värdjas, lähed küll. Ma mäletan sellest perioodist kõike. Neid arste, õdesid, praktikante ja lapsi, kes seal veel sees olid. Aga mu ema arvab, et ma olin seal ainult korraks ja üheks uuringuks. Veider. Kuidas või miks ta seda ei mäleta?

Tänapäeval vist enam väga käsitsi ei kirjutata. Aga ometigi pidin ma seda ükspäev tegema ja üks meie tuttav oli siin ja nägi kuidas ma kirjutasin ja ütles, et issand sul on meesterahva kohta nii ilus käekiri. Ning siis mulle meenus seik lapsepõlvest ja ma lihtsalt pahvatasin: „Tead, kuidas ma selle käekirja selgeks olen saanud?”

Mäletate seda, et koolis pidid vigade parandust tegema? Ehk siis said vihiku tagasi ja see mis valesti oli, selle pidid uuesti kirjutama. Tegin seda ka mina koolis, kuid ka kodus. Aga kodus käis asi teistmoodi. Aegajalt korraldas mu ema koolikoti reidi. Ehk siis võttis koolikoti ja kallas keset tuba maha ning hakkas asju üks haaval läbi sortima. Ja kui ta leidis sealt midagi, mis talle ei meeldinud, siis oi-oi-oi-oi. Aga tagasi käekirja juurde.

Nimelt sortis mu ema läbi ka vihikud ja kui ka seal talle midagi ei meeldinud, siis pidin ma terve vihiku ümber kirjutama. Isegi siis kui seal oli kaks vaba lehte. Ei, terve vihik uuesti. Mis oli see, mis talle ei meeldinud? Enamasti oli selleks maha soditud asi. Et kui kirjutasin midagi aga läks valesti, kriipsutasin maha ja kirjutasin uuesti. Vot sellist asja ei tohtinud olla. Ehk siis kõigepealt pidin loomulikult kodused tööd ära tegema ja siis vihikud ümber kirjutama. Ja kõik vihikud korraga. Isegi siis kui see võis kesta hommikul kella 4ni. Ema ärkas ise aegajalt öösel üles ja tuli mind kontrollima. Ja oi, kui juhtus, et ma olin laua taha magama jäänud. Ütleme nii, et õrnalt ta mind ei äratanud. Aga näete, vähemalt mingigi kasu kõigist nendest aastatepikkusest vihikute ümberkirjutamisest. Vähemalt on meesterahva kohta ilus käekiri.

Praegu tuleb mulle hoopis seoses ilusa käekirjaga meelde üks tüdruk koolist, kellel oli väga ilus käekiri. Nimelt oli see tüdruk väga julge ja otsekohene, selline meie klassi bitch. Keegi väga temaga ülbitseda ei julgenud. Ometigi sain mina temaga väga hästi läbi. Ja oi, kuidas mu ema teda ei sallinud. Loomulikult oli igapäevane arvamus see, kuidas ma selle lehma vittu lakkusin ja tisse käppisin.

Aga lugu mis meenub on hoopis selline, mis juhtus vast 8ndas klassis. Oli suvi ja see neiu sattus mu maja eest mööda minema, jäime korraks rääkima ning ta kutsus mind jalutama, et lähme istume raamatukogu ette maha. Raamatukogu asus minu majast maksimaalselt 100m kaugusel. Läksime, istusime maha ja rääkisime. Möödus tund või kaks kui ma koju tagasi siirdusin. Ma nägin küll kuidas ema aegajalt väravast vaatas, et kas ma ikka olen seal ja selle tüdrukuga vestlen. Kuid mis üllatus tabas mind koju minnes? Nimelt oli ema võtnud kõik mu magamisriided ehk siis tekid padjad jne ning need õue ukse taha visanud ja ukse lukku keeranud (teades, et mul ei ole võtit). “Võta oma asjad ja kao selle litsi juurde magama, kui kodus ei taipa olla” olid need sõnad millega mind siis kostitati. Õnneks ma ikkagi tohtisin enda tuppa kaduda (ehk siis ema ütles, et “kao enda tuppa ja et ma su lõusta enam ei näeks“) ja sain ka tekid padjad kaasa võtta.

Oehjah, jälle läheb nii pikaks, kuigi ma võiks jäädagi neid lugusid kirjutama.

Eile õhtul juhtus selline asi, et käisime terve perega perekond Malluka juures ja Mariann käis välja idee. “Kuule sul on nii fucked up lapsepõlv olnud, et palun kirjuta sellest raamat – mina küll ostaks seda.”

Ja tegelikult mulle meeldib see mõte. Sest neid lugusid on lihtsalt nii palju ja ma ei taha meie lugejaid muserdada, kes selle teemaga kuidagi ei suhestu. Ma tunnen, et minu lood muserdavad ka neid. Vahepeal mulle tundus, et me blogi ongi nagu mingi depressiiviku päevaraamat, midagi positiivset nagu enam polnudki. Peaks selle ikka rohkem Leenu blogiks jätma ja omi asju ise kirjutama. Seega olekski raamat hea variant. Ostavad ja loevad need, kes seda tahavad.

Seoses raamatutega tuleb mulle jälle üks lugu meelde, aga las see jääda. Läheb liiga pikaks. Aga jah, seda raamatu mõtet ma kaalun väga tõsiselt. Selleks on lihtsalt aega vaja, aga see pole võimatu.

Mis teie arvate? Kas panna oma lood raamatusse kirja või lihtsalt edasi elada?