Meelis kirjutab: meie oma kodu – kas ja millal?

Hiljuti nägin ühte uuringu põhjal tehtud uudist, mis rääkis tänapäeva noortest ja kinnisvarast. Loe uudist siit!

Nimelt pani mind mõtlema ainuüksi selle loo sissejuhatus, kus öeldakse, et milleeniumi noored ei osta endale autosid ja kortereid ning asjade omamine ei ole enam edukuse mõõdupuu.

Siiski tuleb tunnistada, et mu peas on alati olnud mõte või unistus oma kodust. Kohast, kus mu laps saaks üles kasvada ja tulevikus öelda, et see on minu lapsepõlvekodu.

Taban end aga reaalsusest kui heidan pilgu pangakontole ja vaatan üle kinnisvaraturu – nii pea me omale kodu võimaldada ei saa.

See on minu jaoks müstiline mis toimub kinnisvaraturul. Meie kandis on müügis kahetoaline korter ja see maksab 180 000 eurot. Nagu kuidas palun? Uusarendusi kerkib kiiremini kui buumiajal. Ja põhiline – neile valmivatele korteritele on ostjad. Kust inimesed selle raha võtavad? Pangalaen? Okei, aga sissemaks? Ma ei saa aru, kust see raha kokku kraabitakse? See ei ole ju lihtsalt mingi tuhat eurot mis on vaja kokku saada.

Panen siia suvalise näite, esimene korter City24st, mis tuli kui panin sisse “müük, 3 tuba, hind kuni 180000”; kusjuures see pole üldsegi selline korter, mille me osta tahaks, sellel pole hoovigi. Pärnu maanatee viiekordne.

Hind: 152 545€
Laenu pikkus: 30 aastat
Intress: 3,5%
Omafinatseering: 20% (30509€)
Laenusumma: 122 836€
Kuumaks: 552€

Siia lisanduksid veel kodukindlustus, kommunaalmaksed… Kerge 800+ eurot kuus. See on mu kuupalk!

Ja siis mõtlen meie elustiilile ja sellele uuringule (mis on tehtud kuskil välismaal). Nimelt öeldakse seal, et noored ei soovi omada kortereid ja investeerivad pigem elamustesse, näiteks reisimisse. Me oleme täpselt samasugused. Me kogume mingi perioodi jooksul raha ning siis kulutame selle reisi peale.

Loomulikult saame me kriitikat selle eest, et mida me laristame ja parem koguge ja ostke omale elamine. Siinkohal ütleks ma aga, et sorry, ma ei näe mõtet maksta 2-3toalise korteri eest 150 000 või 180 000 eurot. Jah, meil on ka seejuures omad nõudmised. Et pole päris nii, et savi, saab 50 tonniga Lasnamäe taga otsas mingi stagnaaegset mööblit täis asja…

Ja selleks, et pangalaenu maksta peab mul olema garantii, et mul säilib töökoht, aga erasektoris sellist kindlust väga ei ole. Iial ei tea, millal tuleb uus masu või olukord, kus püsiv sissetulek on ohus. Seega on pluss üürikorteril. Kui on vähem raha, siis tuleb kolida väiksemasse korterisse ja peab muud moodi hakkama saama. Kui aga võtad laenu, jääd sa ju pikkadeks aastateks pangast sõltuvaks. Ja kui läheb väga halvasti, siis juhtub nii nagu juhtus Nancy’ga.

Kui ma tulen korra veel selle juurde, et „raiskame“ raha reisimisele, siis kerge arvutus näitab, et a 5000€ aastas, mis kulub reisimisele (ja sedagi tegelikult mitte iga aasta), kuluks meil kuus aastat vähemalt, et see sissemaksu raha kokku saada. Ja see, mis toimub kuue aasta pärast kinnisvaras – keegi ei tea! Võibolla on meil siis hoopis 50000 vaja sissemaksuks ja siis oleme kuus aastat „näglinud“, et veel neli aastat „nälgida“ ja mitte elada ja elust rõõmu tunda. Ei näe pointi, ausalt!

Tänapäeval ei ole enam sellist mentaliteeti, et kui ühte kohta tööle lähed, siis sealt sa ka pensionile lähed. Ehk siis inimesed vahetavad oma töökohti üpris tihti. Kuskil öeldi, et ühes firmas ja ametikohal ammendab inimene end seitsme aastaga. Ja siis tekib jällegi see oma kodu/kinnisvara omamise probleem. Mis siis kui tuleb suurepärane võimalus minna välismaale tööle? Mis saab kodust? Perest? Loomulikult võtaks ma ka naise ja lapse kaasa, aga kodu? Mis saab sellest kodust, mille me ostnud oleme? Ei oska ju ette näha, kas ma tuleks välismaalt tagasi Eestisse elama või jäängi võõrsile? Samas oleks muidugi hea, kui sul on see kindlus, et on kuhu tagasi tulla.

Kellegile teisele ma väga loota ei saa, kui ainult iseendale ja Leenule. Jah, tore, kui mõnel on vanemad, kes raha kahte lehte jagavad ja/või korteri-maja pulmadeks kingivad, pärandavad vms, aga sellele ei saa ju kunagi kindel olla. Ma olen neid lugusid piisavalt kuulnud, kus loodetakse sugulaste või vanemate toele, kuid jäädakse sellest ilma. Seega tuleb oma tuleviku nimel ise pingutada. Kui juhuslikult seda suurt lotovõitu kuskilt ei tule.

Ka hetkel heidetakse mulle aeg ajal ette seda, et mul on madalapalgaline töö ja selle aja peale peaks ikkagi olema töökoht kus vähemalt 2500eurot kätte saab. Ja loomulikult on inimesi, kes ei saa aru, et kuidas me ikka üürikas elame ja isiklikku korterit ei oma. Jah, ma olen oma elu elanud teistmoodi. Kelle jaoks valesti, kelle jaoks õigesti, maitse asi.

Ma proovisin vahepeal seda 2500eurost tööd, no polnud minu jaoks. Vähemalt see koht ja amet ei olnud minu jaoks. Milleks end piinata? Ma ei näe pointi teha tööd raha pärast, selleks, et mul oleks oma kodu. Et mul on oma neli seina, aga sisemiselt suren? Ma parem elan üürikas ja teen tööd, kuhu ma hommikuti minna tahan, kus on toredad kolleegid ja vahvad ühisüritused.

Pikk ja lohisev jutt aga ega ma midagi konkreetset sellega öelda ei tahagi. Pigem arutlen niisama ja panen ka teid ka ehk kaasa rääkima.

Mis siis on otstarbekas? Kas riskida ja võtta pangalaen? Elada edasi üürikates ja olla sõltumatu? Aga samas ei saa kunagi öelda, et see on minu oma päris kodu. Kas keskenduda karjäärile ja eneseteostusele, et siis kunagi (ei tea millal) olla majanduslikult kindlustatud, et osta see oma kodu? Samas tahaks ka reisida ja maailma näha ning uusi kogemusi saada. Luua mälestusi ja emotsioone mis annaks jõudu edasi minna. Milline oleks siis see õige valik? Kas üldse on olemas see õige valik?