Ma tegelikikult mõtlesin pikalt, et kas üldse sellest kirjutada või mitte. Pilte me ju kuskil ei jaganud ega pole sellest senimaani midagi iitsatanud. Aga siis mõtlesin, et olgu see lugu hoiatuseks kõikidele.

Oli täiesti tavaline teisipäev ja mitte miski ei viitanud sellele, et peagi muutub see minu jaoks pisut pööraseks. Viisin Hedoni kooli, tulin ise koju, sõime koos, siis läksime kontorisse tööd tegema ning mõne aja möödudes panin beebi tuttu ja läksin tagasi arvuti taha.

Kuna pidime linnas käima, siis ajastasime selle nii, et beebi magaks uuesti autos ning haaraksime ka Hedoni koolist tundide lõppedes peale. Kõik läks täpselt nii nagu pidi. Toimetused said tehtud ning olime õnnelikult kodus tagasi.

Jõudsime ca kella kahe ajal koju ning mina olin viimane kes uksest sisse tuli. Samuti olin ma ka viimane kes jope seljast võttis ja rippuma pani. Olles riided rippuma pannud märkasin, et beebi kinnas on maha kukkunud. Kummardasin seda võtma ning hooga keerasin end sahtli suunas kuhu ma selle kinda pidin panema. Aga ma tegin väikese valearvestuse eeldades, et nurk on pisut kaugemal. Ja siis käiski see mats ära. Jõhker mats. Selline pauk, et ma olin silmist pime ning korraga oli kadunud kogu jõud kehas.

Järgmine hetk ärkasin ma diivanil. Kuidas ma sinna sain, ei meenu. Leenu oli samal ajal vist teisel korrusel ja ei saanud ka aru mis juhtus. Mina vedelesin diivanil ja tundsin ainult, kuidas pea käib ringi, süda tuksub ajus ning kõigele lisaks oli meeletu iiveldus. Selline tunne, et kohe-kohe oksendad, aga samas ei oksenda ka. Lühidalt öeldes oli paha olla.

Siis jäin ma korraks tukkuma (vähemalt enda arvates). Aeg, mis minu arvates oli 20 minutit oli tegelikult kaks tundi. Ehk siis kaks tundi hiljem ärkasin ma üles, aga tunne oli täpselt sama mis enne uinumist.

Leenu oli mingi, et kuule, kutsume kiirabi ja las viivad su haiglasse kontrolli. Ma ütlesin kohe alguses, et mina mingit kiirabi ei vaja ja see kõik läheb üle. Milleks raisata inimeste aega mingisugusele pea traumale, kui on äkki samal ajal inimesi, kes päriselt abi vajavad. Jõudsime siis kompormissile, et Leenu helistab 112 ja küsib, et mida tegema peaks. Ma ei tahtnud uskuda, et mul juba kaks tundi paha olla on olnud. Sealt oli lihtne vastus – brigaad saadeti teele.

Mina samal ajal olin aga jällegi suutnud magama jääda. Ärkasingi alles siis kui kiirabi saabus. Minu arust möödus kaks minutit, aga tegelikkuses vist pisut üle 20 minuti. Aga ega ka seal pikka juttu ei olnud, sest järgmisel hetkel olin ma juba teel kiirabiautosse. Jällegi tükk aega pausi ja nätaki olin haiglas. Selgus, et me pidime seal järjekorras ootama ja see aeg oli ühe tunni, enne kui ma reaalselt “sisse” sain. Aga kell oli ka “tipptund” ehk siis sellel ajal pidi inimestega palju õnnetusi juhtuma.

Pikk jutt on kehv jutt ja lühidalt kokku võttes tehti mulle uuring ning tunnistati, et mul on peapõrutus ning peas on ka verevalum. Ravi? Mine koju ja puhka. Tellisin omale takso ja läksingi koju.  Kas meil oli puhkamiseks aega? Hästi natukene. Tänaseks on kõik õnneks okei ja pea enam niipalju ei valuta.

Mida sellest loost õppida on? Olge ettevaatlikud, muud ei midagi. Ning usaldage ennast. Mina ei oleks omale kiirabi kutsunud, sest ma teadsin juba eos, et kõik lõppeb nii nagu see ka lõppes. Tuleb kiirabi, viiakse haiglasse, raiskan nende aega, tehakse uuring, suunatakse koju puhkama. Oleks võinud kohe koju jääda, oleks kõigil kergem. Ma tean, et Leenu kirjutaks siia: helistage kindlasti kiirabisse, sest te ei näe kui võib tekkida sisemine verejooks ja ma jään magama ja kunagi ei ärka. Noh, olgem ausad, seda ma ka ei tahaks, seega pean ikka oma kallist naisukest tänama..