Meelis kirjutab: miks emad vannitoas nutavad?

Vabandan kõigi ees, keda see postitus häiris. See ei olnud kuidagi naisi halvustavalt kirjutatud, aga kukkus välja nagu ikka. Postitus sai inspiratsiooni Saara Piusi loost, aga ei olnud absoluutselt temale suunatud või teda halvustav. Eks inimestel on ikka kombeks lugeda nii ja sellise tonaalsusega, nagu neile meeldib. Vabandan veelkord kui ma selle postitusega kellelegi haiget tegin. Meelis.

Sattusin mina ükspäev Õhtulehe veebi, kus ilutses suurelt Saara Piusi loo pealkiri: “Neid hetki on olnud küll, kui lahistan vetsupõrandal nutta, sest enam ei jaksa”. Ja siis mina loen seda lugu ja aina enam meenub mulle, et ka meie tutvusringkonnas on selliseid naisi, kes kuskil nurgas nutavad, sest enam ei jaksa. Ja ma ei saa aru, miks.

Mõtlesin meie elule ja küsisin reaalselt Leenu käest, et kuule, kas sa ka nutad kuskil salaja või ma lihtsalt olen nii loll, et ei saa aru. Tõesti, ma ei ole teda märganud sedasi ahatuses nutma. Eriti, mis puudutab last ja tema kasvatamist/hoolitsemist vms. Leenus vastas, et tõesti teda Hedoniga kodusolemine ja temaga päevast päeva tegelemine ei ole nutma ajanud. Huvitav, kas meie perekonnal on midagi viga? Kas keegi loeb ja mõtleb, et valetab, ei saa nii olla.

Sellises situatsioonis on minu jaoks päris mitu tahku, mis minus omakorda erinevaid küsimusi tekitavad.

Esiteks: kus su mees siis on ehk kes pühib su pisaraid?

Last ju tehakse koos, miks siis on arusaam, et naine peab kasvatama? Okei, saan aru, et päeva ajal on mees tööl ja naine tegeleb lapsega, aga mees tuleb ju õhtul koju. Ma ei räägi siin eranditest, et tegemist ongi üksikemaga ja mees on ei tea kus. Hästi läheb, kui on kuskil Soomes või Norras tööl. Sellisel juhul ma saan aru, et võibki 24/7 lapsega koosolemist pisut närvesöövaks pidada. Aga kui me mõtleme sellest olukorrast väljapoole. No nt Piuside peres ju on nad mõlemad Eestis, ei ole üks Norras ehitusel. Miks naised siis ikka nutavad, kui neil on mees, kes käib tööl ja tuleb õhtuti koju. Miks?

Teiseks: äkki ei ole pidanud last saama ehk tee “peaproov”?

Tean, et see kõlab jube karmilt, aga ka kommentaaridest kuvas seda tegelikult läbi, et kui sa oled võib-olla, et pisut nõrgema närviga, siis äkki ei oleks pidanud last saama. Või siis oleks pidanud seda ikka enne vägagi läbi kaaluma. Näiteks jälgima sõbrannade lapsi ja neid “peaproovina” hoidma. Et saaks selle tunde ja päriselulise kogemuse kätte. Mis tunne on olla lapsevanem. Mina näiteks küll käisin päris mitu korda sõbra lapsi hoidmas. Ja ma ju teadsin mis mind niiöelda ees ootab. Nad karjuvad, oksendavad, lasevad end täis, siis karjuvad veel jne. Aga see kõik on ju normaalne ja loogiline. Ehk siis kui sa oma lapse saad on see kõik täpselt samasugune, aga kordades hullem, sest sõbra lapsi hoiad sa ju korraks, kuid enda oma iga päev.

Depressioon?

Seda võib nüüd pidada kolmandaks puntkiks, sest ma nüüd siin omaette kirjutades mõtlen, et äkki nendel emadel, kes kõik vetsus nutavad on sünnitusjärgne depressioon? Aga ka see ei ole ju lahendamatu olukord. Räägi sellest oma mehele, pöördu arsti juurde ning olukorrast on väljapääs olemas. See ei ole ju häbiasi. Pigem minegi oma murega spetsialisti juurde, kui ei tihud nurga taga nutta. Nii ei muutu midagi.

Ega mul siin muud polegi tegelikult öelda. Lihtsalt olen selliseid lugusid ka enne meediast märganud ja need situatsioonid jäävad minu jaoks pisut arusaamatuks. Miks emad nutavad? Mis neid nutma ajab? Mida teha, et enam ei nutetaks? Tahaks lihtsalt selliseid naisi aidata, aga ei oska, sest ma ei tea, miks nad nutavad.

Leenu kommentaar:

Ma pean tunnistama, et minu mees on alati olemas olnud – nii lapse tegemisel, kui kasvatamisel. Mähkmevahetus ei olnud mingi küsimus, piimapudeliga öösel ringi jooksmine samuti mitte. Isegi siis kui ta tööl käis. Töölt tulles algas minu aeg. Meelis ütles alati, tee nüüd mis sul vaja on, mine sõbrannaga veinitama, kirjuta blogi, kokka, tee mis tahad, ma võtan üle.

Ma olengi aru saanud, et selliseid mehi ongi vähe. Keskmine mees tuleb koju, nõuab süüa, lükkab lapsed eemale ja tahab veel tööd teha, olenemata sellest, et ta on üheksa tundi juba tööl olnud. Nädalavahetuseti „teeme perega“ midagi tähendab minekut kuskile, kuhu tema tahab, mitte kelgutama, šokolaadi töötuppa või mänguväljakule. See on ikka emade rida. Okei. Vot, minul on ka selle mõistmisega keeruline, miks sa saad sellise mehega lapsi?

Okei, saan aru eranditest, juhtus jube tutvuse alguses, aga kui sa oled kellegagi pikalt koos olnud, lapsi planeerinud ja siis põmaki, see ei saa ju tulla üllatusena, et ta tont on.

Mulle meenub sellega seoses üks lugu meie beebigrupist, kus üks naine oli AASTAID proovinud last saada, nad olid mehega saaginud läbi kõik kliinikud ja lõpuks see õnnestus. Nende väikene ime. Kui naine oli sünnitanud, teatas mees, kurat, see laste teema pole ikka minu jaoks ja kolis välja. No pljä, kuidas sa ei tunne oma meest nii palju või ei oska teda aja jooksul lugeda..

Mu meelest ongi üldse kõik suhteprobleemid, ka need lastekasvatuslikud, tingitud sellest, et omavahel ei räägita. Ma räägin Meelisega kõigest. Kui on mure, räägin, kui midagi ajab närvi, räägin, kui tahan liiga palju veini, nutan, et on probleem, aga näe, ikka tahan. Ja ta on olemas. Nii heas kui halvas, rikkuses ja vaesuses. Muul juhul ma ei saaks üldse aru, miks koos olla.