Meelis kirjutab: millal blogija puhkab?

Reaalselt sooviks ma teada, millal blogija puhkab? Mina näiteks ei oska seda aega otseselt öelda. Kui sa oled ikka täiskohaga blogija ja hoolid oma lugejatest ning jälgijatest, siis sorry, aga sinul seda puhkust niipea ei terenda.

Tegelikult on ka meie peres ju nii, et ükskõik kuhu me läheme, siis ikka tahaks kirjutada ja muljetada. Toome näiteks, et ma läheme terve perega kuhugi Kohtla-Järve spasse ja oleme seal reede õhtu kuni pühapäeva lõunani. Mõtleme heas usus, et no nii, teeme ühe rahuliku spa nädalavahetuse ja oleme ainult perega. Ei blogi, ei kirjuta, lihtsalt oleme. Aga no ei saa. Niipea kui autosse istume ja sõitma hakkame, siis kibeleb Leenu mingit check-inni tegema. Või teine mure, mis teda alati painab: huvitav, kas seal häid kaltsukaid ka on? Nii ta siis postitabki FB küsimuse, et soovitage Kohla-Järvel häid kaltsukaid. Ja ongi kõik. Puhkus läbi. Selleks ajaks on lugejad niiöelda teada saanud, et selge, me läksime kuhugi spaatama. Ja koheselt on ka huvi selle vastu üleval ning oodatakse postitust.

Isegi kui me oleme spas, siis minul on küll nii, et iga liigutus mis ma teen või koht kus ma käin – ma vaatan seda sellise pilguga, et huvitav kas see lugejale pakuks huvi. Lähen kuhugi enda jaoks huvitavasse kohta ja mõtlen, et hmmm, teeks pilti kah, pärast hea blogisse panna. Või siis Hedon teeb midagi lahedat, ikka võtad telefoni ja teed pilti, et oleks pärast hea blogisse panna. Ja sisuliselt võib öelda, et puhkus ongi tuksis.

Välisreisidega on asi veel hullem. Kuidas sa istud nädal aega Türgis ja ei pane ühtegi pilti üles või ei kirjuta ühtegi rida sellest. Eriti kui lugeja juba teada saab, et kuskil oleme, siis nad ikka ootavad, et me muljetaks. Ja kui sa selle ühe postituse juba teed, siis oodatakse sinult järgmist ja järgmist ja veel viimast ning pärast seda väikest kokkuvõtvat postitust.

Mõelge reaalselt, et kas te kujutaks ette, et meie Leenuga läheme kaheks nädalaks Taisse ja ei pane sealt üles mitte ühtegi pilti, videot ega tee live’i. Mina ei kujuta kusjuures. Mingis mõttes ma tunnen ennast ju süüdi, et mina olen siin soojal maal ja tahaks ka lugejatega seda kõike jagada. Aga kui ma juba korraks midagi jagan või teen, siis läheb käest ära ka.

Kui ma ise mõnda blogijat jälgin või tean, et ta välismaal mõnes lahedas ja ilusas kohas on, siis ma ka ootan ja vaatan, et no nii, mida postitab, kus käib, kellega käib, mida teeb. Miks siis mina teismoodi olen. Minu reisi puhul oodatakse ju sama. Ma imestan, et kui ma Ukrainas käisin, siis ma suutsin ennast nii vaos hoida ja olla oma postitustega ikka väga tagasihoidlik. Türgis ma olin ka rahulik, aga see oli puhtalt selle pärast, et seal ei olnud netti.

Hakkasin alles hiljuti jälgima seda Eesti paarikest, kes välismaal reisib ja siis erinevaid kohti reklaamib.  Ja oi, ma ei ole üldse kade. Kui paljud teist vaatavad neid pilte ja videosid ja mõtlevad, et issand küll neil alles veab. Aga tegelikult…

Jah, nad reisivad ilusates kohtades ja pildid on äärmiselt ilusad ning videod lausa suurepärased. Aga kui palju on selle video ja pildi taga tööd? Seda nagu väga keegi ei vaata või siis ei mõtle vähemalt. Mina vaatan kõiki neid pilte ja videosid just selle pilguga, et kui palju tööd ja vaeva on selle tegemiseks nähtud. Seega, kui palju jääb neil noortel üldse aega puhata? Ilmselt siis, kui nad Eestisse tulevad.

Kas blogijal on üldse õigus puhata? Oletame, et ma avaldan postituse: “Panen blogi pausile ja olen nädal aega Egiptuses puhkamas.” Kas sa tõesti arvad, et kui sa sealt tagasi tuled, siis sa ei tee oma reisi kohta mitte ühtegi postitust ja ei pane üles mitte ühtegi pilti? Loomulikult paned.

Seega, tegelikult sa ju ei puhka, sest käid telefon käes ringi ja muudki pildistad ja filmid. Miks? Sest äkki on pärast blogisse või Instagrami hea panna. Ja ongi jälle tuksis su puhkus. Okei, sa oled ülitubli ja suudadki olla nutivabalt ning ei tee ühtegi pilti ega kirjuta ühtegi rida. Aga siis tulevad kurjad lugejad ja hakkad sõimu saama. Mis mõttes sa oma reisist ei kirjuta? Mida sul varjata on? Mida sa rääkimata jätad? Kui reisist ei kirjuta, siis mina su blogi enam ei loe. Suht tüüpiline :) Kuigi ma tean, on palju kaasaelajaid ja neid, kes saavad aru, et tahtsidki juhtme seinast välja tõmmata ja lihtsalt olla ja nad saavad aru, kui sa sellest reisist kirjutada ei soovi, aga tegelikult ikka tahaks teada ju ka, mis toimus.

Klassikaline näide

“Nägin teid Pärnus, mis tegite seal? Millal postitus tuleb?” Ja isegi kui ma ütlen, et käisime niisama ujumas ja Stefanis söömas, siis sellest jääb nagu väheks – lugeja ootab midagi enamat. Mingit seiklust või juhtumist või meie poolset kogemust.

Seega jah, blogija elu on raske ja kuigi sa võid öelda, et ma lähen puhkusele, siis mõtle ikka hoolega, kas sa tegelikult ikka puhkad? Kas lugejal on õigus nõuda, et blogija igast oma reisist või väljakäigust kirjutab?