Meelis kirjutab: mille järgi valida uus töö ja tööandja?

Meil käis mõni aeg tagasi külas üks sõber, kes on koolitaja ja no nagu ikka, hakkasime ka tööst rääkima. Pikalt-laialt seletades jõudsime selleni, et kui Eestis tahab töötaja ära minna või kohta vahetada, siis on ta automaatselt rahvavaenlane, reetur ja pigem tabab teda suhtumine – selge, mine minema, valge paber ja pastakas on siin. Aga miks? On see alati nii? Miks ei väärtustata seda, mida see inimene on firmale andnud, soovida tuult tiibadesse ja oodata teda tagasi. Juhuks kui ei peaks uues kohas meeldima, oled ikka meile oodatud..

Töökultuur ja tööalane suhtlus on Eestis ikka vägagi vajaka. Seda sama ütles ka see koolitaja, et ta näeb ju nädalast nädalasse, kuidas ülemused ehk siis juhid suhtuvad nii oma alluvatesse kui ka iseendasse. Ma nüüd natuke seletan lahti seda mõtet.

Toome sellise näite: ettevõte otsib tööle müügiesindajat. Ja kõikidest nendest CV’dest mis laekuvad, vaadatakse, et näed, see on 10 aastat seda tööd teinud, see 12, see 15 – järelikult on hea. Võtame selle. Aga kas ikka on? Kui inimene on 10 aastat ühes ettevõttes olnud, siis äkki on ta ennast ära kurnanud? Äkki ta lihtsalt soovib keskkonna vahetust, tema müügitaktika on iganenud? Võimalik, et ta on sisemiselt väsinud.

Ja veel hullem, kui müügiesindaja kohale kandideerib siiani aastaid restoranis kokana töötanud inimene. Mida siis vaadatakse? Appi, elusees pole seda tööd teinud, ei hakka vestluselegi kutsuma. Aga miks? Kardate oma aega raisata? Leida temas selle teotahte ja kire müügitöö vastu, mida te kandidaadilt tegelikult ootate?

Eestis ollakse kuidagi stampides kinni, et kui varem seda tööd pole teinud, siis ei oska ja ei saa hakkama. Austraalia tõestas nii hästi seda, et vahet pole, et pole teinud, õpid ja teed. Kellelgi ei löödud ninaeest ust kinni, kui sa tahtsid proovida ja end tõestada. Mind häirib tegelikult just see mõtlemine, et kui CV kirjas pole “töötanud samal ametikohal 8 aastat,” siis oled automaatselt välja praagitud.

Minuga on tegelikult sama lugu olnud. Ma pole mitte kunagi turundusalast tööd teinud – vähemalt CV järgi. Ometigi tean ma sellest palju ja ilmselt rohkemgi, kui nii mõnedki suured ja kuulsad turundustegelased. Miks? Sest ma õpin ja koolitan ennast ise. Ja neid koolitusi ostan ma välismaalt ning õpin seda, kuidas aetakse asju välismaal. Aga kuna ühtegi vähemalt viieaastast turundusalast töökogemust kirjas pole, siis keegi isegi ei vaevu helistama ega kirjutama.

Siis rääkisimegi koolitustest ja juhtimisest. Enamasti saavad keskastme juhtideks endised nii öelda tublid reatöötajad, kellel puudub juhtimise kogemus. Okei, sellest pole hullu, kõik peavad kuskilt alustama. Aga kuidas kõlaks koolitused? Paljudes firmades öeldakse, et ahh, küll töö käigus õpid. Olen nõus, aga miks mitte siis veel paremini õppida? Saada teadmisi nii töö käigus kui ka koolitustelt.

Selleks tundub, et ei raatsi ettevõtted investeerida, aga pane suvepäevi korraldama, siis on savi, et töötajad mitukümmend tuhat kõrist alla lasevad. Ja teine miinus on see, et see keskastme juhiks tõusnud endine reatöötaja ei viitsigi areneda. Ta ei näita ka ise üles soovi end täiendada või kaugemale areneda ja paremini teha. Suva, soojendan siin seda ratastel tooli ja olen. Käib kah. Töö saab tehtud, palk laekub. Olemas.

Tean ka ise ühte noormeest, kellele pakuti taoline ametikoht ja seal ta tiksub. Ta on korduvalt mulle tunnistanud, et tegelikult ei tea isegi kuidas see töö käib, aga no kuna pakuti, siis ei saanud keelduda ja no eks ma püüan töö käigus õppida ja teha seda nii hästi kui ma oskan. Aga samal ajal tema hallatav meeskond laguneb ja käärib. Tema saab siit ja sealt natuke vastu pead, aga kuidagi nihverdab end ära, töötajatele ütlebki, et a mis ma teha saan, otsi motti ja rüga edasi.

Kas teisele töökohale minek on enese arendamine? Nii ja naa. Ka mina küsisin enda vanal töökohal, et vaadake, see töö ei ole mulle. Ma teen seda, aga ma ei arene seda tehes. Ma ei tunne, et see töö oleks minu jaoks väljakutse. Kas see on vale mõtlemine? Tuleb välja, et Eestis on kümneid tuhaneid inimesi, kes käivad ja teevad sellist tööd, mis neid ei arenda ja mis neile midagi peale palga ei paku. Ma saan aru, et vahest peab tegema tööd mis ei meeldi, kasvõi ajutiselt. Aga et teha seda tööd aastaid ja aastakümneid. No milleks? See on ju iseenda tapmine.

Kas koolitus või pidu? Seoses sellega tuli teemaks töötajate motiveerimine. Teate kuidas enamikes firmades motiveeritakse? Seda kas ei tehtagi või tehakse pidu. Okei, pidu on tore aga kuidas see mind motiveerib? Näen oma purjus kolleege lollusi tegemas… Kuidas see mind arendab oma tööd paremini tegema? See koolitaja ütles ka, et kui ta näeb mingit firmat otsimas töötajat, kuid tea teab, et seal ettevõttes panustatakse pigem ühistele pidudele kui arengusse, siis ta ei kandideerigi sinna.

Näiteks on Eestis üks firma, kus kolm meie tuttavat on töötanud. Kaks kuud. Ei enam. Sorry, aga ma näiteks ei avagi selle firma töökuulutusi enam, sest ma tean, et seal ei hinnata töötajat ja väärtused on mujal.

Ma käisin sellise vahva inimese juures nagu karjäärinõustaja. Ja see oli äärmiselt meeldiv kogemus. Õnneks oli ka see inimene nii öelda minu mõtetega päri ja sama usku. Heasse töötajasse tuleb panustada. Ja kui töötaja tahab ära minna, ei tasu talle juba arvutist lõpurahasid arvutama hakata või kui ta soovib paremat ametikohta, siis tuleks ta ära kuulata.

Tihti minnakse töölt minema, sest “kopp on ees”, “mul sai siiber”.  Aga keegi ei vaevu kunagi uurima, et miks sul siiber sai? Millest sul kopp ees on? Tahad ära minna – okei, tsau-pakaa, ja ära enam kunagi siia oma nägu näita. See on suhtumine enamikes ettevõtetes. Kuid tegelikkuses peaks toimuma hoopiski analüüs, et miks selline olukord on tekkinud. Kuidas motiveerida seda töötajat enda juurde edasi jääma?

Ega ma otseselt midagi selle looga öelda ei tahagi, lihtsalt tõingi välja näited, mida ma olen täheldanud ja mis mind häirivad. Ma ei eelda, et see kirjutis mind nüüd kohe kuhugi heale tööle aitab, vaid lihtsalt jagasingi oma mõtteid.

Kas teie kutsuks vestlusele inimese, kellel konkreetsel sama ametikoha kogemust pole olnud? Või kui töötaja tuleb paluma uut kohta, annate talle hoopis valge paberi ja pastaka või kuulate ära? Kas töötajasse peaks investeerima? Milline see investeerimine peaks olema? Kas pidu või koolitused?