Meelis küsib: milline on HEA palk?

CV Keskus teeb siin aegajalt selliseid skandaalimaigulisi lugusid, mida ma neile üldse pahaks ei pane, sest tegelikult on vahest vaja silmitsi seista karmi reaalsusega. Seekordne üllitis kandis siis neil pealkirja: “CV Keskus: töötajad tahavad kõrget palka, aga ei oska midagi kasulikku teha”.

Selline pealkiri paneb juba klikkima ja kaasa rääkima. Ma ei hakka loo detailidesse laskuma, seda saab ise lugeda, aga lugesin mina siis kommentaare ja tõesti tekkis küsimus – milline on hea palk?

Meid kõiki ju huvitab kui palju keegi kuskil ametikohal teenib. Kui me kuuleme, et keegi teenib meist vähem, oleme õnnelikud sest meie teenime rohkem. Kui keegi teenib meist rohkem, oleme õnnetud et miks meie nii vähe saame. Seega, mis on see ideaalne palk? See summa mida me sooviks oma pangakontole igakuiselt oma tehtava töö eest saada?

Küsisin sedasama Leenult ja veel sõpradelt ja enne kui edasi loete, tehke korra paus ja mõelge, mis see summa võiks olla…

Mina mõtlesin, et hea palk oleks 1500€ kuus kätte, aga suurem osa mu sõpru ja ka Leenu arvas, et 1000€ kätte oleks okei saada.

On see summa ka teie meelest ok? Saab sellega hakkama? Nii abielus/suhtes olev paar (eeldusel, et mõlemad saavad siis 1000€), kui ka üksikud inimesed?

Loomulikult elab meil täna Eestis paare/üksikuid, kes saavad vähem palka kui tuhat kontole ja saavad ka hakkama, aga see eeldabki põhimõtteliselt palgapäevast-palgapäevani elamist. Kui palgapäev on vahemikus 2-10. kuupäev ja ühel kuul tuleb raha 2sel ja järgmisel kuul 10nendal kuupäeval, siis osad inimesed ei saa hakkama, sest nädal on nö õhus ja nad on arvestanud teisiti.

Nüüd tekib aga küsimus, kes väärib sellist palka? No ütleme tuhande-pooleteisetuhandest palka? Kas IT firmas töötav raamatupidaja väärib seda? Aga laos töötav juhataja? Pagar toidupoes? Spordipoe klienditeenindaja? Supermarketi kassapidaja? Koristaja (moodsa nimega puhastus teenindaja)? Õde haiglas? Kokk restoranis?

Nad kõik teevad ju tööd. IT firmas töötav raamatupidaja istub terve päeva arvuti taga ja tegeleb rahaga. Täpselt sama teeb ka kassapidaja, kes isub ekraani ees, piiksutab kaupa läbi ja tegeleb rahaga. Laojuhataja ei istu arvuti taga, vaid siblib mööda ladu ringi ja vaatab-juhendab-õpetab teisi, ja vaatab kuidas saaks asjad sujuma panna.

Ka spordipoe teenindaja siblib terve päeva poes ringi ja pakub inimestele erinevaid tooteid. Koristaja teeb kõik endast oleneva, et ruum või paik kus me viibiks oleks puhas ja korras. Samuti hoolitseb õde selle eest, et me võtaks oma rohud õigel ajal, puhastab haavad ja hoolitseb meie heaolu eest. Samamoodi möllab pagar poes saiu küpsetada (olenemata, et need on sügavkülmutatud ja vaja lihtsalt plaadile laduda ja nuppu vajutada), kokk teeb restoranis süüa. Mõlemad teevad ju tööd selleks, et meie saaks kõhu täis süüa, aga palk on ühel 400 ja teisel 800. Miks?

Kas maksab haridus või töökogemus ja oskused?

Minul on kõrgharidus ja ühel töövestlusel öeldi mulle, et “vaadake, teie lõpetasite ülikooli nii ammu (2008) ja need teadmised ei ole enam ammu midagi väärt.” Samas on töökohti, kus on nõutav kõrgharidus, lihtsalt et oleks, hinnatakse rohkem kogemusi. Ja nagu praegune hetkeolukord hästi näitab, saab keskharidusega isegi ministriks. Või miks saab näiteks ülikoolilektoriks ka täna inimene, kes on ülikooli lõpetanud 70-80ndatel? See oli ju nii ammu ja teadmised pole ammuilmagi need mis täna vaja oleks.

Madalapalgalistele heidetakse ette, et mida sa nurised oma palga üle, mine õpi juurde ja täienda ennast ja saad paremat palka. Aga kui ma raban veri ninast välja tööd teha, et pere söögi lauale saaks, arved tasutud, siis mul puudub aeg ja ka raha, et ennast täiendada. Õppimise eest keegi palka ei maksa.

Öeldakse, et kui sa ei tunne ennast oma tööd tehes õnnelikuna või hästi, on aeg midagi muud teha. Loomulikult ei eelda see seda, et sa peaksid samast ettevõttest lahkuma, vaid et sa asud näiteks muule ametikohale.

Aga kujutage nüüd ette kui te lähetegi oma ülemuse jutule, et tead ma olen ennast ammendanud ja sooviks muud ametikohta aga samas ettevõttes.

Ma olen enam kui kindel et selliseid ettevõtteid on väga vähe, kes sulle uut kohta pakuksid, pigem prindivad nad sulle ise lahkumisavalduse välja. Ja see on tegelikult nii kurb.

Ma mäletan kui ma Austraalias olin ja ütlesin, et teate see töö ei ole ikka üldse mulle ja palun mulle võimalusel uus koht leida või ma olen sunnitud lahkuma, olid inimesed kohe altid tegutsema. Loomulikult küsiti, et kas ma saan veel nädalakese teha, seni kuni me sulle uue koha leiame. Ja leitigi, sest nende jaoks on oluline töötaja ja temasse juba investeeritud aeg. See aeg mis kulus vestluste peale, testide peale, koolituste ja juhendamiste peale. Mulle öeldigi, et meil on kulukam leida uus inimene, kui sulle uued tööülesanded. Ma muidugi ei ole Eestis kunagi sellise asjaga kokku puutunud, aga pole ka kuskilt kuulnud, et mis saab, kui keegi sedasi oma ülemusele läheneb. On kellelgi kogemusi?

Nüüd ma olen jälle oma mõtetega kuhugi kaugele ära kadunud ja teemast kõrvale kaldunud ning aeg on otsi kokku tõmmata. Veider on ka see, et Eestis olles öeldakse, et eestlane on laisk ja loll ja lohakas ja ei viitsi midagi teha. Samas välismaal olles on eestlased töötajatena vägagi au sees. Kuidas siis nii? Ühes kohas loodrid ja teises mitte?!

Palun andke kommentaarides teada, milline on hea palk (neto)? Kas töötajale palka makstes tuleb ka arvestada tema haridustaset või puhtalt tööd mida ta teeb? Kogemusi, oskusi, varasemat töökäiku vms. Mida teha siis kui töö enam ei meeldi? Kas olla palgatöötaja või teha oma asja?

See oma asja tegemine on jälle pikem lugu, kas ja kui palju võtta riske jne. Ma vist olen liiga vana, et riskida. Noored on kuidagi altimad pea ees vette hüppama. Meie pere ettevõtlusest pajatab Leenu nagunii pikemalt.