Meid hoiatati enne Saaremaad mingi kümneaastataguse Rüütli spaaga, mis on päevinäinud, ilgelt jube ja buffee on väga kesine. Mina, kes ma olen ikka väga pretensioonikas, jäin rohkem kui rahule. Eelkõige jäin ma rahule muidugi Hedoni pärast, kellel oli seal täiega fun. Soovitan lastega peredele iga kell. Aga kõigest järjekorras.

Avapildil Hedon, kes enne uksest välja astumist nõudis päikeseprille. Andsin siis esimesed ettejuhtuvad. Ta sõitis pool teed nii, prillid ees ja näpud püsti – “mikimiki” nõudis ta aga Aropit uuesti ja uuesti. 

Esiteks panin ma oma telefoni hääletuks sel hetkel kui me autosse istusime ja sõitma hakkasime. Suurema osa ajast oli telefon lihtsalt toas kapi peal ja pilte/tekste vahetasin vaid Sandraga, kes meie juures kodu valvas, seega on pildimaterjal meie tripist minimaalne. Paar kiiremat “head vana aasta lõppu/head uut aastat” saatsin ka, aga üldiselt sellele me oma aega ei raisanud ja telefonid lihtsalt olid. Ikkagi minipuhkus.

Põhinali hakkas muidugi juba minnes, kui mina sättisin end Kroonikat lugema ja küsisin Meeliselt, et tead ikka kuidas minna, jah? Ta vastas, et võtab suuna Pärnu ja Haapsalu poole, mis polnud vale ja sõit võis alata. Mingil hetkel tõstan siis ajakirja tagant silma ja vaatan, et ma ei näe ühtki Virtsu märki, küsin, et märke jälgid ikka? Sain jaatava vastuse. Sõitsime siis edasi ja kui ma ajakirjaga ühel pool olin, vaatan, et silt näitab Haapsalu 15km. Küsisin, et kuhu sa sõidad nagu? Silte ka vaatad või üldse ei vaata? Ta näitab mulle silti – on ju Rohuküla. Hahahahhaa. Etteruttavalt olgu öeldud, et kui me Saaremaalt tagasi hakkasime tulema, tahtis ta mapsi Virtsu sadam sisestada, kuigi noh, oleks vähe parem valik olnud kui Heltermaa :D

Kohale me jõudsime. Chekkisime ennast sisse ja kuna Hedon oli juba kaks päeva rääkinud, et ta tahab ujuma ja nii kannatlikult selle autosõidu oli vastu pidanud, siis ei jäänud meil muud üle kui tuppa, riidevahetus ja ujuma.

Jah, see „spa“ on väike – seal on ainult suur bassein ujumiseks, lastebassein ja mullivann, ja üks toru, aga paariaastase lapsega, mis sul muud vaja on? Kui see oleks olnud mingi megabasseinide ja tiluliludega, siis suuremalt jaolt oleks need jäänud nagunii kasutamata, sest lapsega spaas sa ise nagunii midagi nautida ei saa, igale poole nii väiksega ei saa ja mina ei tea, meile küll piisas.

Minu jaoks oli soe muidugi ainult mullivannis ja lastebasseini 31 kraadi tundus mulle jahedavõitu, aga see olen mina. Sajandi külmavares.

Kui me hiljem arutasime, et näed, öeldi, et ilgelt nadi, siis mulle meenus kohe Saka mõis, mis oli veel kehvem, või mis mulle nagu ei meeldinud ja Meelis ütles, et näiteks Pärnu Strand on kümme korda hullem ja ajale jalgu jäänud. Pealgi oli Strandis veel külmem.

Kui me oma toa vahet käisime, siis teisele korrusele jäi peosaal, kus juba ettevalmistused õhtuks käisid ja Hedon käis kogu aeg sealt koridori aknast vaatamas, kas pidu juba hakkab. Ta oli nii elevil, et jube.

Need pildid saatsin ma Sandrale. Ma panin selle kuldseruudulise kleidi kingakarpi. Kui ma kohvris ringi vaatasin, mõtlesin, et normaalne, ma olen kleidi maha jätnud, ja et ainsana on mul kaasas mingi punaseruuduline kodukas. Aga õnneks hakkasin üldse kingakarpi vaatama, et okei, paneks teksad ja kontsad siis, sest mul oli litritega kampsun.. Ja voilaa, kleit kaasas. Tegemist on Marilin Sikkali loominguga, mille ma endale kaks aastat tagasi EBA jaoks sain :)

Ma kartsin kõige rohkem seda, et lähme sinna õhtusöögile, Hedon ühe koha peal istuda ei viitsi ja kell üheksa oleme juba toas, vaatame kell kümme „Edekabelit“ ja kobime magama. Või siis nõuab Hedon esimese korruse mängutuppa ja me passime temaga seal. Aga ei. Hedon läks juba enne kui pidu hakkas keset tantsuplatsi, hakkas aga prožektorite vihtusid taga ajama ja jooksis ringiratast nagu hull. Kolm ja pool tundi ilma pausideta, koos kõikide teiste lastega.

Kui Margus Vaher lavale tuli, siis oli ta nagu esifänn lava ees ja hüppas üles-alla. Nautis ikka täiega. Vahepeal kutsus mind tantsima (awwww). Vahepeal jooksis meie laua juurde, küsis meloniampsu ja läks jooksis edasi.

Kui nüüd rääkida sellest vana-aastaõhtu buffeest, siis.. Ma ei tea, minu jaoks oli piisavalt valikut – oli soe söök (liha, kala, kartul, riis, kastmed), külm laud (erinevad salatid (mingi 4-5tk), lihalõigud, kalad.. Jah, alati saab olla suurem ja uhkem, aga tegelikult me just arutasime, et mida väiksem, seda vähem sa sööd. Muidu on vaja kõike proovida, kahmad endale sada hunnikut ette ja siis ägised. Me sõime esimese ringiga kõhu täis. Teise ringiga tõin endale hunniku juustu ja meloniga värsket salatit ja seda ma terve õhtu koos Hedoniga seal nokkisin.

Kuna Hedon polnud päeval ka rohkem maganud kui pool tundi, siis ilmselgelt oli ta väsinud. Meil oli geniaalne plaan, et lähme 23:30 tuppa, käime pesus, paneme pidžaama selga, kombe peale ja lähme õue „pauke vaatama“. Kui Hedon oli aga pidžaama selga saanud, otsis ta oma hiire ja ronis voodisse. Mõni pauk juba tuli varem ka ja rääkisime, et varsti hakkab suurem paugutamine ja.. Ta magas. Seitse minutit enne südaööd. Nojah, mis seal ikka.

Vaatasime siis aknast pauke, kartsime, et ehk äratavad Hedoni üles aga ei, kui tema magab, siis tema magab. Kodust ikka hea kasvatuse saanud, kui on uni, siis olgu pidu või paugud…

Ja eks ta nii olegi, ma ei sunni teda kodus kunagi magama kui meil külalised on, ta tunneb ise, millal ta ära väsib ja ronib ise oma pessa ja läheb magama. Kell 12 soovisime üksteisele headuut aastat, tegime mõned videod Hedonile hommikuks. Mingeid pokaale meil polnudki mida kokku lüüa :D Ja enne magamaminekut arutasime, et nii mõnus oli. Just, et Hedonil oli tore õhtu. Me oleks muidu lihtsalt kodus olnud ja ehk pauke vaadanud, aga tema sai lastega trallida ja peol olla ja tantsida ja joosta ja…

Esimesel jaanuaril magasime silmagi pilgutamata kella kümneni ja läksime sööma. Hommikusöök nagu ikka – omletid, keedumunad, singid-juustud, peekon, viinerid, lihapallid – ausaltöeldes rikkalikum kui nii mõneski kohas, kus me käinud oleme.

Ja kuna ma olin eelnevalt soovinud ka päevabuffeed, et me ei peaks kuskile minema seiklema ja lootma, et midagi avatud on esimesel jaanuaril, siis saime ka lõuna ajal kenasti söönuks, kuigi nagu ikka – hommikustest lihapallidest oli saanud kaste jne, aga mind vapsee ei seganud. Jah, kui nädal aega peaks üht-sama sööma, siis kisuks üksluiseks, aga muidu ma küll ei kurda. Ma ei tea, ma olen vist kuidagi lapsega reisides mugavamaks ja vähemnõudlikumaks muutunud, peamine, et lapsel lõbus oleks.

Ja seda tal oli, mängutuba oli nurga taga ja nii ta jooksis edasi tagasi, meie ja mängutoa vahet. Ampsas midagi ja jooksis tagasi.

Sama oli õhtusöögil, me võtsime siis ala carte õhtusöögi, et väheke vaheldust saada. Aga oleks vabalt võinud ka buffee võtta. See teenindaja oli vist esimest päeva tööl :D Tuli tellimust võtma, pastakat ei võtnud. Ütlesin, et joome vett ja kohvi ja ootasime seda sajand, ma käisin lõpuks omaalgatuslikult võtsin buffeest kohvi, ma ei tea, kas see pidigi nii olema või ei. Igaljuhul keegi ei kobisenud ja tema ei vabandanud, et meile kohvi ise ei toonud.

Valisime suupistevaliku kahele – see oli halb mõte, saime täpselt sama valiku mis eelmisel õhtul aastavahetuse buffees. Menüü oli üldse seal väike, aga arutasime ka, et samas on pointless kui sul on 30 sööki, siis ei suuda valida ja võibolla neil tellitakse kaks sööki õhtu jooksul, siis ilgem raiskamine. Söögid olid keskpärased. Sellessuhtes, et mind on raske üllatada. Ma valisin mingi üleöö küpsenud sealiha, see oli tõesti imepehme ja mõnus. Aga ma ei tea, mis uus komme see on, kõikidesse kastmetesse panna seda barbeq kastet sisse. Mul oli ka. Mul on totaalne tüdimus sellest maitsest. Igalpool ja iga asjaga serveeritakse.

Meelise veis oli täiesti rändom. Maitsetu ja no.. rändom. Ei midagi erilist. Hedoni kanasalat oli konservimangoga, aga ma ei teagi, miks ma eeldasin, et see värskega on :D Aga astelapju panna cotta oli küll hea. Esimene kord, et asjal on ka reaalselt astelpaju maitse, tavaliselt on see lihtsalt uhke nimi ja ilus värv. Seega 5+! Ja see majakook oli ka megahea!

Õhtul käisime jalutamas, ilgem tuul oli tekkinud, pakkisime end sisse nagu eskimod ja trip võis alata. Tegime linnale tiiru peale ja tulime tagasi.

Õhtu lõpuks läksime sauna. Hedon pidas suurepäraselt vastu. 110 kraadi oli sees, tema istus lava kõige kõrgemal ja loopis aga vett kerisele ja küsis, “kas veel?” No kui ise vastu peab, palun väga. Endal olid põsed punased nagu ladvaõunal, aga vett aina lendas ja lendas. Lapsel oli nii lõbus, et kurb hakkas kohe, et juba lahkuma peame.

Vaatasime üks õhtu videoid sellest hotellist kuhu me Hurghadas lähme, Hedon oli jaaa, nii äge, me lähme sinna, lennukiga… Ja siis eile õhtul ma ütlesin, et tahad ma näitan, kuhu me ka lähme. Näitasin paari Phuketi rannavideot ja ta teatas: ma tahan ka, ma ei lähe Taneli (lapsehoidja mees) juurde. Lubasime, et kui natuke kasvab, siis saab meiega kaasa tulla ja et pealegi lähme ju varsti lennukiga Hurghadasse. Ta seda Hurghadat väga ei häälda, aga „lennukiga reisile ja ujuma“ tuleb küll.

Ja täna hommikul teatas ta.. Mul on homme sünnipäev ja mulle tuuakse torti. Ma küsisin, et kes toob? Emme-issi! Selged sotid, peab minema torti tooma. Küsisin, et kas sa tahad, et emme-issi sind homme üles laulaks? Jaaaaaa. No saab tehtud.

Keegi oli peolt õhupallid kaasa vedanud, leidsime need poole päeva pealt koridorist ja oi kui palju nalja ja rõõmu neist oli :)

Kuidas te aastavahetus möödus? Mida head paremat sõite? Uusaastalubadusi ka andsite? Ma meie omadest või nende mitteandmisest teen eraldi postituse :)