Meelis Türgi reisist: mida vähem tärne, seda matsim rahvas

Enne kui alustame, siis Leenu proloog:

Esiteks teeme ühe asja selgeks – ma saan üle päeva kirju, kas ma soovitan ABC reise, või Tuusikut, aga kuidas GoTravel on? Kallid reisisellid, meil on Eestis kolm reisikorraldajat – Novatours, TezTour ja KidyTour – kõik teised reisifirmad müüvad nende reise edasi.

Kes millisel hetkel heale hinnale peale satub, mida üks kolmest pakub (tulenevalt lennu täituvusest), see neid ka pakub. Kord jõuab Tuusik ette, siis jälle GoTravel, siis jälle ABC reisid või jumal teab, Ahoi või milline iganes umbes sajast reisifirmast, mis meil Eestis on. Ma soovitan pigem üldse inimesi, kellega suhelda, näiteks Argo Tauri ABC reisidest, temaga on reiside ajamine suht lihtne ja kiire. Ta leiab täpselt sinu vajadustele (rahavõimalustele) sobiva variandi. Kas see sulle meeldib või mitte, on iseasi.

Seega, ma olen reisinud nii otse kui läbi firmade. Vanasti ajas asju alati Argo ABC reisidest, eelmisel suvel joppas hea hinnaga Tuusikust Türgi napsata, sel aastal jällegi jõudis ABC reisid ette kui 215€st Bulgaariat nägin, samas kui hakkasime sõbrannaga otsima, kirjutasin mitmesse kohta, kiirreageerija oli GoTravel. Üldiselt aga pakuvad kõik reisifirmad suht sama, lihtsalt erinevaid hotelle, kus nende töötajad ise käinud, testinud jne. Seega näiteks GoTravel pani täiesti kümnesse kui meile Bulgaarias Slaveyt soovitas.

Aga tuleme nüüd Meelise ja Hedoni reisi juurde, mis tõesõna on sel korral ostetud läbi ABC reiside, sest sattusin just Argoga arutama reise ja ta kohe vaatas, mis meie eelarvele sobiks ja soovitas Muz hotelli, et vaatamata oma 3’le tärnile on siiski olnud alati korralik, puhas, normaalne rannahotell. Kes käinud need kiidavad, ütlevad, et soodsaima raha eest parim.

Aga Meelis pettus. Ma ei ole veel ta postitust ise läbi lugenud, aga kogu see hala, mis ma nende seal olles oma messengeri sain, paneb mind arvama, et mingit kiidulaulu sealt ei tule. Ja näete, süüdi ei ole sellises hotellivalikus mitte ABC reisid, vaid Novatours, kes sellist hotelli soovitada üldse julgeb. Ja meie ise, et usaldame Novatoursi nö klienditagasisidet.

Samas, arutasime Kretega ise reisil olles, et kõigil pole raha nelja-viietärniste jaoks ja valikut peab olema kõigile. Lihtsalt Meelis on ilmselt vähe nõudlikum kui näiteks mina, kes ma Bulgaaria 3* Pliskas ka rahul olin. Lapse reis, peaasi, et vees sulistada saab. Aga olgu, läheme nüüd asja juurde…

Ehk poiste puhkus palmi all: kuhu me sattusime?

On ju igivana tõde, et reklaamides on kõik palju ilusam. Toksid kasvõi Google’sse sisse mingi koha ja avanevad võrratud pildid. Kui ma vahest mõnda hotelli juhtun broneerima, siis võimalusel kiikan alati kasutajate lisatud pilte, mitte hotelli enda omasid. Need on lastud teha ju teadjal fotograafil, läbinud mitu tiiru photoshoppi ning alles siis kodukale üles pandud. Olen ka ise selliseid uhked pilte teinud.

Seekordsele reisile tulin ma aga nii, et ma reaalselt ei guugeldanud ega vaadanud ka midagi. Leenu ütles, et kuule Argo pakkus ja teisipäeval saad minema minna. Küsisin ka, et mis hotelle pakutakse ning kui kõlas MUZ hotell, siis meenuski, et ahjaa, eelmine aasta keegi blogilugeja ju seal käis ja ta kommenteeris veel blogis, et tal oli seal megahea nett ja super hotell ja soovitab. Sorry kallis lugeja, aga sinu standardid on küll ikka väga madalad! Noh, internet internetiks. Seda ei ole Türgis tegelikult mitte kunagi piisavalt. Seega ostsin kohaliku mingi SIM kaardi (Vodafone, 70 liiri ehk 13€ ja selle eest sai 4GB) ja nett igal pool olemas.

Kuigi ma olen terve elu olnud enda puhul arvamusel, et olen vähesega leplik ning palju ei nõua, siis selgub, et ka minul on standardid. Üllatav on aga see, et need paistavad päris kõrged olevat…

• Mulle ei meeldi see, kui mu tuba on täiesti koristamata.
• Mu toa ukselink jääb mulle ust kinni tõmmates pihku.
• Üle basseini asub rannaklubi, mis mängib mussi kuni 23:30ni.
• Mulle ei meeldi kui viie päeva jooksul ei suudetud mu tuba vahetada (üks päev kulus ju Türki minekuks ning teine päev tagasitulekuks).
• Mulle ei meeldi see kui toidusaalis luusivad ringi kassid, kes erinevatesse põõsastesse sirtsutavad ja no me kõik teame kuidas see lõhnab.
• Mulle ei meeldi kui (laste)bassein on sogane.

Ja kõige vähem meeldivad mulle matslikud inimesed.

Aga just selliseid inimesi ning asju mina sellel reisil kogeda saingi. Ma ei tea kui paljud seda märkasid, aga ma nüüd toon selle välja, sest see oli teadlik otsus. Nimelt kui ma lisasin meie Instagrami kontole pilte või kuhu iganes, siis mitte kordagi ei määranud ma asukohta või ei nimetanud selle hotelli nime kus ma olin. Miks? Sest mul oli piinlik. Päriselt ka.

Mul ei olnud piinlik, et issand, ma olen nii urkas kohas, vaid mul on piinlik seda kohta reklaamida või soovitada. Okei, urgas on vist jah, natukene kurjasti öeldud, seega toon parema näite. Minu silmis oli see hotell nagu kuivkäimla. Noh, teate küll need puidust putkad, kus pott on maa sees ja kaas peal. Klassikaline välikäimla. Ehk siis saad oma asjad tehtud, aga ega see midagi nauditavat ei ole. Lihtsalt sups sisse, piss potti ja punuma. Vot, see hotell oli täpselt samasugune. Said nagu oldud, aga ega midagi nauditavat olnud. Kui aga võimalus oli, siis panid kuhugi ajama.

Alanya ise on imeline linn, kus orienteeruda imelihtne

Mulle Alanya tegelikult väga meeldib. See on ilus linn ja on näha, et sinna on ikka kõvasti raha magama pandud, et teha neid rannapromenaade ja istutada taimi jne. Kõik ongi superluks ja ilus.

Mulle meeletult meeldis õhtuti Hedoniga lihtsalt jalutada ja erinevates kohtades seigelda. Käisime sellel köisraudteel (pileti hind täiskasvanule 18 kohalikku ehk 3,40€ edasi-tagasi, Hedon sõitis tasuta) ja kindluses, sõime suvalistes kohtades jäätist ja nautisime õhtut. Jalutasime kilomeetrite viisi mööda randa ja otsisime kivide vahelt klaasikilde jne. See kõik oli väga tore ja mul ei ole Alanya linna vastu mitte midagi. Iga kell läheks tagasi.

Hedonile väga meeldis ka bussisõit (pilet täiskasvanule 3 kohalikku ehk 0,56€) ja nii me seal seiklesime. Hüppasime bussi peale, sõitsime kuni midagi lahedat nägime ja hakkasime tagasi trippima.

Avastasin ka „bussisüsteemi“, kõik tänavad jooksevad seal paralleelselt. Kui kaardi pealt vaatad, mitmes tänav on, siis saad aru, mis liini vaja on. Esimesel teel nr 1, teisel nr 2, kolmandal nr 3 jne. Nö liin 1, siis buss 101. Kui liin 2, siis buss 202. Ja noh, lõpptulemusena viivad kõik teed randa ja rannad on seal nummerdatud. Jõuad kuskile välja, vaatad, ahah, rand kolm, meil rand 28, hakkame aga vantsima. Või siis võtad uuesti bussi, maksad oma kolmeka ja sõidad kuhu vaja. Sellessuhtes ülilihtne ja loogiline ka nende rannanumbrite järgi orienteeruda.

Aga see hotell… Polegi mitte kedagi teist süüdistada kui iseennast ja rahakotti. Teinekord võiks natukene juurde maksta, aga vähemalt oled normaalses kohas.

Paar huvitavat asja siiski paneks kirja, mida ma selle hotelli juures märkasin. Õigemini kaasturistide juures. Mingi hetk ma mõtlesin, et kas see on mingi pansionaat või? Reaalselt, seal olid vanurid. Mitte et mul nende vastu oleks midagi, aga noh, ühes hotellis oli neid kuidagi liiga palju. Tegin nalja, et külastajate keskmine vanus oli ilmselt 55. Siis vaatasin veel ringi ja mõtlesin, et issand, ma olen sattunud hoopis kuhugi taastusravi keskusesse. Haigete jalgadega (veenilaiendid, sinised labajalad, kärnad, kobrutavad sääred ning meeletus koguses tselluliiti) inimesi oli seal ikka väga palju ja igas vanuses.

Matsid, matsid ja veelkord matsid

Jah, see lõik väärib lausa eraldi pealkirja, sest see oli lausa müstiline milliste käitumismaneeridega need teised külastajad seal olid. Ja loomulikult ka lapsed. Ma arvasin, et ma olen puhkusel olles nagu veits ladna olemisega ja selline veits pohhui suhtumisega, aga no ma olin ikka vapsee aristokraat võrreldes teistega.

Terve reisi matslikkuse tipphetk oli see, kui mina panin Hedoni kenasti lõuna ajal laua taha istuma ja ütlesin, et oota siin, ma toon sulle süüa. Tulen mina tagasi, laps seisab kaks lauda eemal ja selles kuhu mina ta istuma panin olid mingid idanaabrid. Küsisin siis, et halloo, laps istus ju siin ja miks te meie laua ära võtsite? Siis tehti lihtsalt nägu, et mind ei ole olemas ja sõna otseses mõttes ignoreeriti.

Jah, ma saan aru, et söögisaal oli rahvast täis ja vabu laudu vähe, aga siis kõnni neli lauda edasi ja seal on vaba laud. Aga ei, kohe ukse alla on vaja see ju võtta.

Teine samalaadne intsident oli siis kui istusime samuti lõuna ajal ja ma tõusin korraks püsti, et toon meile arbuusi juurde. Samal hetkel kui ma end kergitasin, võeti mul tool ära ja mingi mutt istus pläraki sinna peale. Vot siis mul viskas üle ja ma käratasin talle ühe inglisekeelse roppuse ja lihtsalt tuimalt tõmbasin selle tooli tal istumise alt ära. Ja vot sellel hetkel ma saingi aru sellest, et kui ma tahan siin „ellu jääda“, siis pean käituma täpselt sama matslikult ja labaselt nagu kõik teised.

Ja nii oligi. Pohhuilt trügisin vahele, lasin Hedonil suvalt ringi askeldada, iga toidu jaoks võtsin eraldi taldriku ja söögiriistad ning hõivasin oma lauas kõik neli kohta, et jumala eest keegi sinna ei istuks. Ja teate mis – see ei paistnud mitte kedagi häirivat. Kõik olid nagu jumala ok sellega. Nagu see olekski normaalne ja tavaline käitumine. Lihtsalt ma ise tundsin end ebamugavalt. Aga kui sigadega koos süüa, siis peabki seamoodi sööma. Vana tõde.

Teine huvitav kamp olid samasugused matslikud lapsed. Sest noh, nagu vanemad, nõnda ka lapsed. Hedon ütles nende kohta tabavalt: metslased. Ja seda nad ka olid. Röökisid, pritsisid, kaklesid, röökisid veel kõvemini, võtsid kõikide palle ja mänguasju ära. Isegi kui need olid kellegi tooli peal või silmnähtavalt kellegi teise omad, siis neil suva. Nii me ühest pallist seal ilma jäimegi. Ja ürita siis samal ajal enda lapsele seletada, et ei, Hedon, meie ei tee nii või nii ei ole ilus teha, kui samal ajal on basseinis ja selle ümber kari kasvatamatuid metslasi, kellel puudus igasugune arusaam käitumisnormidest. Täielik hullumaja.

Iga kord kui need metslased basseini tulid, siis Hedon korjas välgukiirusel oma asjad kokku ja tõi tooli juures asuvasse kotti. Aga ega see kott takistanud neid lapsi ka meie asjadega mängimast. Nii kui selja keerasid oli pall kadunud. Okei, mängi meie asjadega, pole probleemi, aga küsi, kas võib võtta või too ise mingid mänguasjad ka välja, et kui sa ühe omad ära võtad, on teisel ka millegagi mängida. Ei. Seda ei tehtud.

Ja kus olid vanemad? Või mis oli vanemate reaktsioon? Null. Vanemad kas olid mere ääres, magasid või jõid baaris. Näha oli neid ainult siis kui söögile kutsuti. Naljakas üldse oma lapsed omapead basseini äärde jätta. Ma küll Hedonit ei jätaks.

Ühed vanemad olid muidugi ikka #aastavanemad. Nimelt oli nende poeg väga-väga-väga valge nahaga. Ma julgeks öelda albiino. Ja ilmselgelt oleks sellele lapsele olnud vaja peale kanda väga palju ja väga suure faktoriga kreemi. Mida aga tegid vanemad? Õige vastus: mitte midagi. Lapsele näidati kätte kus on bassein ja tsau pakaa. Terveks päevaks.

See oli kohutav, mis sellest lapsest õhtuks saanud oli. Ta oli reaalselt punane nagu keedetud vähk. Kella viie ajal õhtul istus ta meie juures toolil, särk seljas, tekk ümber ja jõi külma Sprite’i ja värises nagu õues oleks -25. Tal reaalselt kõrvadelt immitses verd, see põletusaste oli ikka lagi. Proovisin ta vanemaid leida, ei kuskil. Neid lihtsalt polnud. Palusin tal siis varjus istuda ja ütlesin, et ta ei saa enam vette minna, sest päike keedab ta lihtsalt läbi.

Nägin teda paar päeva hiljem ilgema kreemikihi all, õnneks paar päeva teda päikese kätte ei lastud, aga noh, see kreemikiht mis tal peale pandud oli, ei lase jällegi nahal hingata ja see põletik tuleb viis päeva välja. Ikka väga-väga hull oli seda last sellisena näha.

Ema-isa olid basseini ääres ja nautisid õlut ja kokteile, sest noh, puhkus ju. Vot sellised vanemad siis.

Mu sõbrad olid täiega imestunud kui ma ütlesin, et ma ei joonud isegi lonksu õlut terve reisi jooksul. „Misasja, all ink ju..“ Ja siis?

Aga ma rohkem ei taha sellest hotellist ja nendest inimestest midagi kirjutada, sest see läheks liiga pikaks ja tunduks ikka väga õudne koht kuhu minna. Ehkki noh, nagu ma alguses mainsin, siis see oli nagu välipeldik, saad hädal käidud, aga pole just kõige nauditavam kogemus.

Kellele selline hotell sobiks üldse?

Ma eeldan, et kes iganes nüüd selle loo läbi luges, siis ei teki teil küsimust, et kas ma soovitan sinna minna või ei. Aga siiski igaks juhuks ütlen, et mina kohe väga kindlasti EI soovita seda hotelli. Okei, siis soovitan, kui sa oled lõpetanud 12nda klassi ja lähed Türki suvalisele lõpuläbule. Siis on see OK koht. Linnale lähedal, voodi kus magada, rannabaar kohe kõrval kus juua ja tümaka saatel pidutseda. Selline kolmetärnikas urgas sobibki ideaalselt keskkooli noortele, kellele on suht savi kus nad ööbivad, peaasi, et tasuta juua saaks.

Aga, et lugu lõppeks siiski positiivselt, siis tahaksin ma tervitada ja kiita ühtesid eestlasi, kes minuga samal ajal seal hotellis olid ning eriti tahaks kiita ja tänada nende tütart Gloriat, kes Hedoniga mängis ja teda nende matside laste eest kaitses.

Üldkokkuvõttes olen rahul, et ma Alanyasse läksin, sest vähemalt Hedonil oli tore, ja kui tema on rahul ning õnnelik, siis olen ka mina rahul. Temaga võiks kasvõi ümbermaailma reisile minna, sest reisil olles on ta täiesti teine laps.