Meelise kirjutab: eratrennis vabatahtlikult 200 kõhulihast

Sügiseti pakuvad paljud spordiklubid nö tutvumisaegu ja soodsamaid tingimusi. Ideaalne aeg katsetada, mis sulle sobib. Haarasin minagi sellest õlekõrrest ja lohistasin end City Dance Studiosse. Tegemist siis postitantsu stuudioga.

Ma olen varem käinud eratrennis Ukrainas, seega oli mul kohe hea võrdlusmoment olemas, aga etteruttavalt olgu öeldud, et nüüd ma saan aru, miks Ukrainast postitantsumeistrid tulevad ja siit mitte.

Aga vahelduseks mõni eratrenn võtta ongi hea just seepärast, et see on privaatne. Tegeletakse ainult sinuga. Või siis sinu puudustega. Ma olen alati treeneritele öelnud, et jälgige, mis ma valesti teen ja mida võiks teisiti teha. Tean isegi, et minu miinuseks on painduvus.

Olgem ausad, kui ikka üle 12 aasta pole trenni teinud, mis seal ikka oodata. Aga postitantsus on painduvus üks tähtsamaid asju. Mul jääb nii mõnigi trikk tegemata või poolikuks, sest mu õlad on liiga kinni või käsi/jalg ei paindu piisavalt kaugele.

City Dance’is pöörasimegi rõhku minu painduvusele. Ja ütleme nii, et mingi meelakkumine see ei olnud. Ma ei saa öelda, et see oleks olnud karm, aga raskem kui rühmatreening. Pole ka imestada, rühmas saad sa viilida ja rohkem puhata, sest seal on teid kümme, mitte üks ja treeneril pole aega kogu aeg sind vahtida.

Juba alguses ei saanud ma aru, et kus jookseb piir soojenduse ja trenni vahel. Paistab, et nende soojendus seal ongi trenn, mis ei ole halb, lihtsalt paljud ei pruugi sellele koormusele vastu pidada. Aga mina olen Eesti mees ja ei nuta, vaid teen ära. Mu lemmik harjutus oli tegelikult alles lõpus. Paned jalad seinale, jalgadele pannakse raskused, mis siis sind venitavad ning samal ajal teed sa ei rohkem ega vähem kui 200 kõhulihast. Ehk siis olles sellises asendis ja paned käed vastu seina. Esimesel korral oli raske, aga teisel korral juba suht OK. Keha harjub.

Kui keegi küsib, kas õppisin kohe midagi uut, siis ega ma sinna otseselt trikke õppima läinudki, vaid lihtsalt kogemust saama Eesti eratrenniga. Minu arust on meeste ja naiste postitantsu vahe see, et naised kasutavad loogikat, aga mehed jõudu. Nagu see ütlus on, et „kui on jõudu, pole mõistust vajagi“. No nii on, mul on jõudu, et mõni asi ära teha, samas kui naised lähenevad hoopis teistpidi trikke tehes.

Ma nägin Instagramis ühte trikki, mida ma tahtsin ka teha, ja kui ma kuivalt harjutasin, oli kõik vinks-vonks, videosse tehes ei jäänud ma rahule, aga kui sõbrad ütlesid, et oh, äge, siis.. Äkki ongi.

Lühidalt – eratrenn on küll kallim, aga aegajalt on sul seda vaja. Just sinu enda arengu ja oskuste huvides. Korra kvartalis oleks hea ikka paar eratrenni vahele võtta. Tunned kohe kuidas motivatsiooni tuleb.

Kas te üldse tahate, et ma oma postitantsust kirjutan või ei?