Meelis kirjutab: Mehhiko kohutav järelmõju

Ma ei peatu selles postituses pikalt sellele, kuidas mulle Cancun, Tulum ja Playa del Carmen meeldisid. Eks igal linnal ole omad võlud ja valud. Kellele meeldib üks, kellele teine, kes on ainult hotellis, kes seikleb ringi. Meie tegime natuke kõike, aga ma räägin teile hoopiski ühest ootamatust ja tegelikult väga häirivast järelmõjust, millega ma olin natukene arvestanud, aga et see osutub nii hulluks… See tuli üllatusena.

Nimelt on jutt ajavahest ja aklimatiseerumisest. Kui me oleme varasematel aastatel tulnud Aasiast, siis on see tavaline, et oleme õhtul kell seitse juba väsinud ning tahame magama minna. Siiski veidike kannatame ja läheme koos lastega üheksa paiku magama ja ärkame viiest hommikul. Tuled üles, teed süüa, jood kohvi, avad arvuti ja tegelikult kella kaheksaks on enamus kiireid asju tehtud. Pole nagu mingit muret – pigem positiivne. Keskpäevaks on nagu pool elu elatud.

Aga nüüd… Johhaidi, mis nüüd toimub. Ma ütleks, et ma olen enamuse ajast mingi zombie olekus. Ma ei saa aru mis kell on ja mida ma tegema peaks. Eeldasime, et nädalavahetusega saame end korda, aga ei. Me oleme hetkel tagasi olnud viis päeva ja Leenu ütleb, et tal on tunne nagu tal oleks covid, ilma ühegi haigusnähuta, aga kogu aeg magaks. Või siis just ei magaks. Et keha on lihtsalt nii vale kui üldse olla saab.

Meie päev näeb siis välja selline. Läheme magama ütleme kell üheksa õhtul. Kõik tundub okei, aga siis plaksti kell üks-kaks öösel uni läinud. Miks? Ja siis me tiksume kahekesi üleval kuni umbes kella viieni. No ja mis te arvate, et kell seitse me saame ilma probleemideta üles või? Kindlasti mitte.

Nädalavahetusel olime kaua üleval (Eesti mõttes), et no äkki siis kuidagi saame asjad jonksu. Ei. Minu arust läks asi veel hullemaks. Täna on siis teisipäev ning kes ärkas kell 00.30? Mina. Vedelesin siis voodis kuni poole kaheni ja lõpuks läksin alla sööma. Muideks seda söömise asja proovisime ka varem, et äkki tead täis kõhuga tuleb hea uni nagu muidu tavaliselt argipäeviti pärast lõunat. Loomulikult ei tulnud.

Aga täna öösel mulle aitas. Nimelt meenus mulle, et meile saadeti kunagi vitamiinispreisid ja üks pudel oli mingi unerohu laadne toode (mingi kanepiõli, mis peaks magama panema). Spreisin seda siis omale keele alla. Kui pudelil on kirjas, et soovituslik on 3-4 korda vajutada, siis ma lasin vähemalt 7x. Noh nii igaks juhuks. Ja hallelujah, pärast umbes 45 minutist ootamist ma kustusin. Ehk siis täna oli esimene hommik kui ma ärkasin enam-vähem normaalse olekuga. See eest Leenu oli öösel üleval 1-3 ja kell 7 ajas end üles koos meiega, aga läks magama tagasi ja ärkas kell 12! See pole ju normaalne!

Muidugi ei hakka ma hõiskama, sest päev on veel ees ja ajalugu näitab, et kell kaks päeval oleme me mõlemad täiesti kutud ja ei funktsioneeri ei meie kehad ning veel vähem see ajunatukene.

See on lihtsalt täiesti kohutav, kuid see ajavahe meile nii rängalt mõjub ja veel nii pikalt. Üldiselt oleme me head magajad ning kiiresti kohanevad, kuid mis nüüd toimub on meie mõlema jaoks äärmiselt kummaline. Ja no täna ei ole mul mitte mingisugust isu minna tagasi Mehhikosse või näiteks ka Ameerikasse, kui sealt ajavahest “mahatulek” nii pikk ja ränk on.

Palun jagage soovitusi, kes võibolla sama asja üle on elanud, et mida teie tegite? Kas oli sama hull? Mida tasuks ehk teinekord teisiti teha, et asi oleks leebem?