Meie ei tohi mitte midagi öelda?!

Ma ei tea, kas kõik blogid peaksid olema mingid roosamannad, ninnunännu, poliitiliselt korrektsed ja alati absoluutselt kõigega rahul? Või kui pole, oled lihtsalt vait? Hommikul ärgates olid meie postkastid umbes erinevatest kirjadest ja ähvardustest… Tulenevalt siis sellest eilsest postitusest, kus ma kirjutasin, et Kroonika meelelahtusauhinnad oli veidi läbikukkunud. Minu silmis. Nagu ma oleks kellegi maha just löönud?!

Ma tean küll blogijaid, kes on pohhuilt lahminud ja inimesed solvuvad ja elavad edasi, aga kui meie kirjutame.. Siis „omfg, miks te seda teete“ – mis meie mingid erinevad oleme? Meie ainuke erinevus on see, et me tunneme liiga palju inimesi ja siis nad solvuvad ja ähvardavad umbes meid asjadega, mis üldse asjasse ei puutu. Ma ei saa aru sellest. Miks ei tohi arvamust avaldada? Või miks igasugust arvamuse avaldust kohe võetakse nagu isiklikku rünnakut. Selleasemel, et võtta kriitika omaks ja sellest õppida ning järgmisel aastal paremini teha?! Ma olen igal aastal saanud EBA korraldades kriitikat, iga kord panen need asjad endale kirja mida ma kuskil blogis etteheitena näen ja proovin järgmisel aastal paremini teha.

Okei, olen aru saanud, et ma olen siin blogis liiga aus ja otsekohene, ütlen sitasti jne aga miks ma peaks seda tegema ümber nurga kui see pole minu stiil. Aga võtta seda isiklikult, ma ei tea. Ma ei ütle ju, et kõik oli läbinisti halb. See oli tiimitöö, mis oli kehv. Mitte, et üks inimene tegi ja kõik oli saast.

EBA puhul saab öelda, et mis halvasti, see MINU viga. Nii ongi. Minu otsused (okei, mul on paari inimese arvamus, mida ma alati küsin ja keda ma sealjuures usaldan), aga peamiselt ikkagi minu valikud ja kui kellelegi ei meeldi, ma saan aru. Ma teen nii hästi kui ma arvan, et võiks olla. Ja noh, ilmselgelt on minu eelarve olematu võrreldes sellise suure meelelahutusliku galaga millest telesse saade tehakse.

Täna hommikul oli küll tunne, et panen blogi kinni ja rahu majas. Olge ja elage, solvuge ja tundke rõõmu.. Ilma meieta. Nagu da fak. Ma ei saa aru lihtsalt, et miks MEIE ei või midagi öelda?

Aga kuna ma selline blogihunt olen ja proovinud seda „ma ei blogi enam“ asja mõned korrad ja ikka selleni tagasi jõudnud oma 12 blogiaasta jooksul, siis… pole vist pointi. Tuleb lihtsalt stiili muuta.