Meie elu: “kuller tõi”, “emme tellis”

Tänapäeval on kõik nii mugavaks tehtud, kõike saab osta/tarbida kodust lahkumata. Ma mäletan enda lapsepõlvest ikka poes järjekorras seismist, talonge, mida ei tohtinud ära kaotada, ühes reas viite erinevat poodi (liha ja vorst ühes, piim ja juust teises, kolmandas leivakraam jne), ja igas poes eraldi järjekorda, palju rahvast ja vähe kraami. Müüjad olid kõik juba sinatuttavad..

Jäätist sai üldse eraldi luugiga poest Hipodroomil. Laoti aga kilekott täis palju tahtsid, anti vahvlitopsikuvirn kaasa ja minekut. Ümber nurga oli taksopeatus. Ja jälle järjekord. Ma arvan, et ma teadsin juba kolmeselt kuidas on vene keeles otse, paremale ja vasakule. Just nii kulges meie kodutee.

Aga tänapäeval on täpselt nii nagu Hedon ütleb: kuller tõi ja emme tellis. Ükskõik mis uus asi majja tuleb, teab Hedon: emme tellis. Ükskõik kes helistab või kui keegi tuleb, siis “kas kuller helistas, kuller tuli, kuller tõi”.

Ma ei mäleta, millal ma viimati kuskilt poest Hedonile midagi ostsin. Nagu füüsiliselt poest. Kõik leian netist, tellin, maksan, lähen automaati järgi või toobki kuller koju.

Sama mugav olen ma toidupoest kraami tellides. Leiba-piima ostame jooksvalt, aga suuremad nädal ostud teen ikkagi e-poodidest.

Ja muidugi meie iganädalane Wolti kuller. Hedon juba ennustab: täna tuleb jalgrattaga või mis värvi autoga täna tuleb. Ootab alati aknal oma toitu (eriline lemmik on Brezza lõhe kartulipudruga), lehvitab kulleritele…

Üheltpoolt on nii naljakas kuulda kui Hedon räägib, ala “mul on uus pusa, emme ostis, kuller tõi”, aga teisalt – see ongi tänapäeva elu.

30 aastat tagasi tuli sabas seista ja loota, et tooted enne sind otsa ei saa. Mäletan näiteks suurt kastiautot Õismäel, kus müüdi banaane, järjekord oli kaks tundi ja võis juhtuda, et enne sinu korda saidki banaanid otsa. Parata polnud midagi. Kõik poodides olev kraam oli õnnemäng. Kui sa ikka kedagi ei tundnud, siis kaubamajast sa naljalt saapaid ei saanud. Kõik hea kraam käis “leti alt” – talvesaapad, mantlid, kleidid, vildikad ja jumal, kui nätsugi sai.

Ma mäletan selgelt mingit ahvinätsu. Mega ilmetu ahviga valge paber oli. Suur lätakas näts, mis kestis nädalaid. Head kraami ei saanud ju raisata. Mul oli laualambi jalal näritud nätsule oma koht. Õhtul panid tallele ja hommikul närisid edasi. Oi, kui kuri ma olin kui ujumistreener käskis nätsu ära visata…

Ja selliseid seiku on ikka metsikult. Mäletan, et sain kunagi jõuluks vildikad. Ma olin mingi ülelinna tegelane, sest no siuke defka oli. Või kui sain “kirikukaltsukotist” nahksaapad, siis kõik arvasid, et me pere mingi megarikas, et sellised saapad jalas. Või siis et sain Barbie, reaalselt kui ma sain kümme või kaksteist isegi, valuutapoest ema ostis. Räige värk. Aga ikkagi Barbie. Täna ei mängi ükski 10-12aastane nukkudega enam. Aga minu ajal, oli ikka jumala normaalne selles vanuses veel nukkudega mängida.

Millised mälestused teil on? Seisite ka järjekorras? Talongimajandus? Mis oli kõige “eksklusiivsem” asi, mida saite harva? No kas mõned saapad leti alt või ahvinäts või.. ilmselt on meil lugejaid ka erinvanuses ja see “eksklusiivne” on varieeruv, aga mis teil meenub? Võite oma vanuse ka juurde panna, hea teistel samastuda.