Tänapäeval on kõik nii mugavaks tehtud, kõike saab osta/tarbida kodust lahkumata. Ma mäletan enda lapsepõlvest ikka poes järjekorras seismist, talonge, mida ei tohtinud ära kaotada, ühes reas viite erinevat poodi (liha ja vorst ühes, piim ja juust teises, kolmandas leivakraam jne), ja igas poes eraldi järjekorda, palju rahvast ja vähe kraami. Müüjad olid kõik juba sinatuttavad..
Jäätist sai üldse eraldi luugiga poest Hipodroomil. Laoti aga kilekott täis palju tahtsid, anti vahvlitopsikuvirn kaasa ja minekut. Ümber nurga oli taksopeatus. Ja jälle järjekord. Ma arvan, et ma teadsin juba kolmeselt kuidas on vene keeles otse, paremale ja vasakule. Just nii kulges meie kodutee.
Aga tänapäeval on täpselt nii nagu Hedon ütleb: kuller tõi ja emme tellis. Ükskõik mis uus asi majja tuleb, teab Hedon: emme tellis. Ükskõik kes helistab või kui keegi tuleb, siis “kas kuller helistas, kuller tuli, kuller tõi”.
Ma ei mäleta, millal ma viimati kuskilt poest Hedonile midagi ostsin. Nagu füüsiliselt poest. Kõik leian netist, tellin, maksan, lähen automaati järgi või toobki kuller koju.
Sama mugav olen ma toidupoest kraami tellides. Leiba-piima ostame jooksvalt, aga suuremad nädal ostud teen ikkagi e-poodidest.
Ja muidugi meie iganädalane Wolti kuller. Hedon juba ennustab: täna tuleb jalgrattaga või mis värvi autoga täna tuleb. Ootab alati aknal oma toitu (eriline lemmik on Brezza lõhe kartulipudruga), lehvitab kulleritele…
Üheltpoolt on nii naljakas kuulda kui Hedon räägib, ala “mul on uus pusa, emme ostis, kuller tõi”, aga teisalt – see ongi tänapäeva elu.
30 aastat tagasi tuli sabas seista ja loota, et tooted enne sind otsa ei saa. Mäletan näiteks suurt kastiautot Õismäel, kus müüdi banaane, järjekord oli kaks tundi ja võis juhtuda, et enne sinu korda saidki banaanid otsa. Parata polnud midagi. Kõik poodides olev kraam oli õnnemäng. Kui sa ikka kedagi ei tundnud, siis kaubamajast sa naljalt saapaid ei saanud. Kõik hea kraam käis “leti alt” – talvesaapad, mantlid, kleidid, vildikad ja jumal, kui nätsugi sai.
Ma mäletan selgelt mingit ahvinätsu. Mega ilmetu ahviga valge paber oli. Suur lätakas näts, mis kestis nädalaid. Head kraami ei saanud ju raisata. Mul oli laualambi jalal näritud nätsule oma koht. Õhtul panid tallele ja hommikul närisid edasi. Oi, kui kuri ma olin kui ujumistreener käskis nätsu ära visata…
Ja selliseid seiku on ikka metsikult. Mäletan, et sain kunagi jõuluks vildikad. Ma olin mingi ülelinna tegelane, sest no siuke defka oli. Või kui sain “kirikukaltsukotist” nahksaapad, siis kõik arvasid, et me pere mingi megarikas, et sellised saapad jalas. Või siis et sain Barbie, reaalselt kui ma sain kümme või kaksteist isegi, valuutapoest ema ostis. Räige värk. Aga ikkagi Barbie. Täna ei mängi ükski 10-12aastane nukkudega enam. Aga minu ajal, oli ikka jumala normaalne selles vanuses veel nukkudega mängida.
Millised mälestused teil on? Seisite ka järjekorras? Talongimajandus? Mis oli kõige “eksklusiivsem” asi, mida saite harva? No kas mõned saapad leti alt või ahvinäts või.. ilmselt on meil lugejaid ka erinvanuses ja see “eksklusiivne” on varieeruv, aga mis teil meenub? Võite oma vanuse ka juurde panna, hea teistel samastuda.
Vanus 28, väikeses külas kasvanud. Mäletan teeääres piimapukki, köögis ukse taga oli suur suhkru tünn, suures lehmalaudas sai päevad läbi käidud, korra aastas käisime linnas turul uuemaid riideid ostmas. Esimese värvilise teleka ostsime siis pooled naabrid olid kohal uudistamas :D
Aga väga lahe lapsepõlv oli, nii õnnelikud olid kõik.
Eesti aja alguses saime päris palju riideid rootsiabist. Mida abist ei saanud need õmbles ema ise. Samuti on meil Rootsis sugulased, kes saatsid korrapäraselt riidekraami ja ka muid asju. Esimesed barbied tulid ka neilt.
Eks ma ka mäletan seda kõike mis sa just ette lugesid aga samas see kullerite ja e poodide elu pole üldse minu teema .Ma ei ole absoluudselt netist ostja ja ei saa neti toidupoodide pointidest ka väga aru . Selline elu teeks mu vist kohutavalt ülekaaluliseks ma kardan. Ma ei ütle et shoppamine ja igapäevane poeskäik on mu ainus “spordiala” aga samas ei kujuta ette kui kõik need ostud teen netis persetades . Mulle meeldib näiteks kust käia lastega linnas riideid ja muud träni ostmas .Me ostame selle mis vaja , kohvitame ,jalutame ,söödame parte ja u name it .Ka poes käik pea igapäevaselt on minu arvates tore .Ma ei käi nendega nii poes et tirin neid kaasa ja mingi lõputu vingumine .Tripime oma korviga ringi ,arutame toitu kvaliteedi ,hinna üle ,näpime puuvilju ja mida iganes .Siis kuskilt nurga tagant ilmub välja mõni minu või laste tuttav ,lobiseme jne (elan rootsis väiksemas linnas ja tuttavaid toidupoes näen igakord) . Minu arvates on see üks mõnus osa argipäevast. Lisaks tütar veel sellises vanuses et käib ise ka peale kooli poest vahel läbi ,seega tuleb see temaga poes käimine ka väheke talle kasuks .Näeb kuidas miski toimib ,oskab (loodetavasti) poes käituda jne .
Ma isiklikult vist olen selline inimene kellele lapsepõlvemälestused on nii kallid et ma tahangi nii elada ,ei taha seda meeletut E – elu .
Üks asi mis mulle ka meenub lapsepõlvest oli see et nii lapsena kui noorena olime palju kodust väljas .Ja kui olime kodus siis olime koos ja mitte nii et igaüks oma päädiga kuskil diivani nurgas .Üritan läbi oma laste elu elada ka seda oma lapsepõlves elatud elu edasi just nii et me pidevalt oleme väljas ,palju sõidame rattaga ,suusatame ,käime parkides jalutamas jne .See on mulle nii südamelähedane et ma kohe ei suuda passida nagu tüüpiline tänapäeva daam kodus e poest süüa tellides ,kullerit jooksutades ,kodus tööd tehes ,lastele juutuubist une laulu lastes ,u name it .Pole minu teema ,vastik nuti maailm. Ja ära saa mu tekstist valesti aru nüüd ,ma kasutan ka loomulikult vahel netiteenuseid ja kord päevas ikka juhtun telefonis blogisid sirvima ,lehti lugema jne .Aga ma lihtsalt ei salli seda et kogu meie maailm on muutunud digi-migiks ja kontakt inimestega kuidagi pooleldi välja suremas igasugu instade ja muu sarnase suhtlus meetodite tõttu . Tahan ikka sõbranna uksele koputada ,õunakoogiga ja normaalselt inimese moodi :)
Elagu need ajad igavesti !
piimaautosid ja lafkasid olid veel nii mõnigi aeg tagasi. omamoodi kogemus.
ja siis veel need autodega või mingite disney piltidega kleepsud nätsu ümber.
ja mul oli ka barbisid palju soomest vist sai.
Minule toodi kanadast jope, pinal, kingad ja rahakott. Rahakott oli roosa, pinal helesinine ja jope ka roosa. Te ei kujuta ette ka kui vinged need asjad siis olid. Ma mäletan esimesi kõrremahlasid ja vees lahustuvaid tablette. Mu ema naaber oli välismaalane ja tal oli sülearvuti ning kui ema mind ühe koolipäeva hommikul hoopis endale külla kutsus, et ma saaksin arvutis mängida siis ma olin ikka üle klassi plika. Sellist asja juba niisama näha ega katsuda ei saanud.
Täna olen ka pigem netist tellija, sest no kes viitsib tassida või sabas seista. Kasutan iseteeninduskassasid ja maksan kaardiga. Sularaha ei kasuta pea üldse.
Selle maasikamaitselise nätsu mekk tuli kohe meelde. Mõnus mälestus.