Meie Odessa: hilisõhtune haiglaseiklus

Juba teine päev kui ma tahan postitada meie luksuslikku esimest päeva Odessa Ibiza Beach Clubis ja mingi asi tuleb vahele.

Kell 20:30 olid meil kõik Arkadia porilombid läbi hüpatud, hotelli basseinis sulistatud, pesus käidud ja serveerisime Hedonile veel mõned apelsinid enne magama minekut, kui ta arvas, et on tark tegu hakata voodis jooksma – 2×2 meetrit, ruumi ju nagu on. Ühel hetkel ta aga tagurdas ja see oli vaid sekund – ma jõudsin käe välja sirutada ja karjuda “sa kukud” kui ta oli juba selili maas.

Voodi ja seina vahel oli umbestäpselt temapikkune vahe, ta lendas peaga otsejoones vastu põrandaliistu… Oh, seda kisa – see oli nagu siis kui ta sündis. No katki polnud, roomas ise püsti (seda õpetas Liis, kui kukub, lase ise enda juurde tulla, siis näed kas kondid terved, muidu tõstes/sülle võttes ei saa aru), nutt ei raugenud.

Kui ta ühel hetkel nii viis minti hiljem rahunes ja pikali viskas, ei tahtnud ma et ta magama jääks (peapõrutusega ei tohi lasta inimesel magama jääda, Kreeta tarkus!), silitasime ta pead ja tundsime jõhkrat muhku, Meelis jooksis kohe vastuvõttu jääd küsima.. Seda ta peale panna ei lubanud. Viskasime siis märja käterätiku sügavkülma.. Ja palusime kiirabi kutsuda. “Aga see maksab 800 grivnat!” Nojah, las maksab siis.

Kiirabi tuli 20 minutit, Hedon vahepeal tukkus, siis oli ärkvel, aga kisas, pisaraid ei tulnud, aga valus oli. Ehmatus oli. Ja arvestades, et tema nutt on ka pigem selline hiirepiuks, siis see kisa oli ikka kisa.

Arstitädi kuulas, vaatas silmi, kõrvu, katsus pead ja arvas, et pole hullu. Poolteistlusikat geelilaadset morfiini (vähemalt nii ta ütles, võimalik, et tegemist oli lihtsalt valuvaigistiga, aga sellest sõnast saab igaüks aru), kirjutas retsepti ninatilkadele (?) ja visiit läbi.

Kui uurisime, et kas tasuks mingi kompuuteruuring ka teha, arvas arst, et.. “No ei oska öelda, võib korras olla, võib mitte…” Läksime haiglasse. Kiirabi viis. Vilkuritega ja puha!

Haigla tundus küll nagu Kiievis olema, sõitsime ja sõitsime. Lõpuks jõudsime kohale ja huumorimeel oli veel alles – tagant uksest polegi veel haiglasse sisenenud..

Astusime sisse ja.. Ma olin linnapildist juba unustanud need 90ndad, ümmargused trollid ja Ikaruse minibussid, vohava stagnaaegsuse… Meie ees laiutas filmidest tuttav laatsaret, kus koridorodes olid raudvoodid, seal esimesel lamas kohe üks umbes kaheksane poiss, kes karjus nagu segane, käeluu jumala ribadeks.. Taamal mingi nuttev tüdruk, käsi lahases sideme ja puupulgaga…

Meid juhatati kohe kuskile ruumi, mis oli tühi – laud, tool, roosilise vakstuga kaetud voodi, kus arst katsus Hedoni pead ja kirjutas midagi suurde tähtsasse raamatusse. Ei ainsamatki ekraani, klaviatuuri või hiirt. Vaid suur mapka ja pastakas.

Suunas meid siis röntgenisse.

Seal sama – mapka ja pastakad, naela otsa löödud teated…

Pildid peast tehtud, maksime sinnasamasse 50 grivnat, mis poetati suvalisse sahtlisse ja liikusime tagasi esimesse ruumi. Ootasime neurokirurgi nagu ma aru sain. Kiirabitöötajad saatsid meid terve aja, olid megasõbralikud ja abivalmid.

Tuli siis arst, vaatas pilte selle valgendatud tausta peal…

… vibutas Hedoni silme eest pastakat ja teatas, kõik hästi!

Kiirabitöötajad juhatasid meid haigla apteeki rohtu ostma, (51 grivnat) läksime tagasi nende autosse, maksime 1360grivnat ja nad sõidutasid meid haigla ette ja tellisid takso. Sõitsime koju.

Nüüd kaks tundi pärast kukkumist oleme “kodus”, Hedon laiutab voodis ja meilgi on aeg magama minna. Lõpp hea, kõik hea. Tallinnas lähme vist igaks juhuks veel peauuringut tegema. Samas, eks neid kukkumisi ole ennegi olnud. Pulmadeks saab terveks. Või nagu Krete vanaema armastab öelda, küll matusteks ära paraneb.

Tuleb tunnistada, et “teenindus” oli kiire ja korralik (kas Eestis saab ka lastega kiiremini kui kiirabi haiglasse viib?!); maksis 55€ koos taksoga (100 grivnat).