Populaarne klikihoor?!

Iga jumala kord kui ma reisil olen, juhtuvad mingid blogidraamad. Nüüd siis “kuidas saada popiks blogijaks”? Ma lugesin läbi praeguseks kõik need kolm postitust, mis ma sel teemal leidsin.

Alustas Sirli, jätkas Liis ja lõpetas Mallukas. Ega ma siis kehvem popim saa olla :D kuigi plaanisin täna mojito kõrvale meie päevast Ibiza Beach Clubis kirjutada…

… Siis lahkan hoopis meie megapoppi blogi.

Kui Sirli kirjutas, et selleks, et saada popiks peab oskama kirjutada, jagama isiklikke detaile ja jääma rasedaks, siis…

Mingi tosin aastat tagasi kui ma blogimisega alustasin (Saksamaal elades) ei osanud ma õigekirjagi (ei saanud toona Õhtulehte töölegi, sest mu meelest polnud vahet kas peale või pärast, täna on mõlemat pidi lubatud, aga sellest töövestlusest alates tean ma, et pärast kooli ja laua peale!), rääkimata rasedusest.

Ma ei usu, et ma omal ajal ka Õhtulehes (jep, mõni aasta hiljem kui mul peale ja pärast selged olid, sain tööle ka!) blogimisega kuulsaks sain. Kuigi pidudel tuli nii mõnigi mu juurde ja küsis, kas ta satub ka nüüd ööblogisse. Ma pidasin nimelt omal ajal Õhtulehes sellist telgitagustest pajatavat blogi Mari-Leenu (t)ööelu.

Aga nüüd ma panen linnukese Sirli teooriale – ma sain kuulsamaks kui ma rasedaks jäin ja uue blogi avasin. Selle siin.

Teine linnuke Sirli kasuks – kirjutasin ka pulmadest – ilupiltide tegemisest ja trash the dressist jne

Kolmas linnuke Sirlile – olen kirjutanud isiklikel teemadel nagu rasedana raseerimine – see on suht võimatu! Kaaluprobleemidest ja maovähendusoperatsioonist, sünnitusest, meie pere tegemistest… Aga ma arvan, et iga mu postitus on kellelegi põnev või kasulik. Isegi kui ma plaanisin täna kirjutada meie päevast Ibiza Beach Clubis, siis jah, see on meie isiklik elu, aga samas ehk kellelegi kasulik lugemine, kes siia tulemas/minemas kunagi.

Samas olen Sirliga nõus – uudishimu pole patt ja keda meist ei huvitaks kes kellega magab? Polegi vaja öelda, et “aga mind näiteks ei koti”, numbrid räägivad enda eest.

Mäletan kuidas tegin kunagi Õhtulehes loo Heidy Purga trussikutest (sorry, Heidy, klikid loevad, eks?!) – seal polnud muid kommentaare, kui et ma olen idioot ja kedagi ei koti, ometi sai see klikitumaks päevalooks. Või presidendivastuvõtu galeriile oli vastu panna toona vaid meie miljoniklikine galerii “Tantsud tähtedega” aftekast – paparatso: kes käisid!

Juttu, ma Kroonikat ja Õhtulehte ei loe, Mallukat ei loe, kes kellega käib ja magab, ei koti – mine räägi seda oma surnud vanavanaisa kadunud koerale, mitte mulle! Ma usun numbreid. Kui on ikka 50000 klikki, siis järelikult ikka kotib!

Ma ei hakanud blogima, et saada megakuulsaks. Ma lihtsalt hakkasin blogima. Olen suureks kasvanud. Ma mõtlen numbriliselt. Mitte kaalunumbriliselt. Blogi statistikat pean silmas.

Neljas linnuke (või ka mitte?) Sirli kapsaaeda – ma olen sättind toitu pildil, sest..

a) mulle meeldib süüa teha

b) mulle meeldib endale toidupilte vaadata

c) sätitud toit näeb alati isuäratavam välja kui kulbitäis körti kausis (kuigi ka seda annaks sättida!)

d) sellega küll klikke ei teeni, kas toit minu blogis on sätitud või ei

Linnuke maha Sirlilt – mu garderoobis on kaks-kolm musta kleiti, paar musti teksaseid, paar musti pükse, mõned mustad särgid, mõned mustad sokid ja sukkpüksid ja aluspesu, aga.. Valgeid väga vähe. Domineerivad ikka värvid – roosad, sinised, rohelised – seda nii kleidikapis kui pesusahtlis.

Linnuke tagasi – mu kodu pole must-valge ja ei saa ka selleks. Aga äkki ma polegi sellepärast nii pop, et ma pole endale tahvelvärve kerjanud? :D

Ja jälle linnuke maha – listid mulle meeldivad. Ma teen neid ka blogiväliselt – toidupoelistid, to do listid, reisile kaasa listid jne

Okei, H&Mi uus kollektsioon (ei riided ega home) mind ei koti ja ilutooted ka eriti mitte, ainult siis kui mul midagi vaja on – puuder hakkab otsa saama. Soovitusi? Siiani kasutasin Avrili mingit puudrit. Suht rändom, aga mulle meeldis ja sobis.

Kui tulla nüüd aga Liisi punktide juurde (link üleval pool!), siis…

– kust läheb tõesti piir kõigest kirjutamise juures? Mis on ühe jaoks liig, on teise jaoks normaalne. Seda kirjutas ka Mallu. Samas ma vist nibud ja näpatud moka jätaks enda teada, erinevalt Mallust. Aga võib-olla ta ongi selle sama pärast pop, et ta..

a) julgeb kirjutada neist asjadest, sest tema intiimtsoon/isikliku elu tsoon vms on minimaalne (samas ta ei kirjuta kuidas ta tuli mällis peaga koju ja hommikul Kardo leidis ta koti ukse tagant vms; samas ehk ühel päeval kirjutab, kui lugejaid nappima hakkab (sorry, nii naljakas on! Vaevalt neid napoina hakkab!))

b) kui keegi guugeldab ja saab teada, et ta pole ainuke, kellel sissepoole rinnanibud on või sünnitusel lahkliha kokku õmmeldes pool mokka ära rotiti

c) et inimesed loevad, et appi, mis inimene, kirjutab selliseid asju, küll ma ikka olen normaalsem

– mäletan, kunagi oli mingi seebikas “Esmeralda”, tal oli igas jumala seerias seljas midagi rohelist – kui ma armastaksin üle kõige sinist ja kannaksin ainult sinist ja mu bloginimi oleks sininemarileen.ee, siis ma võiksin ju sellega klikihooraks skoorida?

– kui ma küsisin siin parasjagu puudrisoovitust ja seitse inimest pakuks, et ma võiksin proovida firma X puudrit, siis ma olen üsna kindel, et ma proovikski või kui mingi firma saadaks mulle puudri X selle blogiposti peale, siis ma ei tohiks seda promoda, sest muidu olen klikihoor?

– mõni päev ma postitan instasse/feissi viis korda, mõnikord on mitu päeva vaikus – kui tihti oleks hea postitada?

Ühesõnaga, nali naljaks, kusi kaljaks. See postitus venis hirmus pikaks ja tegelikult oli seda kirjutada päris naljakas. Mallu, ma loodan, et said naljast aru – muidu on jälle kommentaariumis seitse musta kassi meie vahelt läbi jooksnud ja ma ei tea mis..

Nüüd aga päeva (öö) küsimus – miks te mind loete? Käite toidupilte vaatamas? Sätin siis tulevikus veel ilusamini :) Käite isiklikku elu otsimas? Millised teemad siin blogis meeldivad / ei meeldi? Kas ma olen klikihoor?

Sellele viimasele ma tean juba vastust, paljud arvavad, et ma postitan mingeid teemasid selleks, et klikke saada, aga tavaliselt tulevad need klikid sealt kust ma neid oodatagi ei oska! Nii naljakas kui see ka pole. Ma tavaliselt ei mõtle enne “postita” vajutamist, mitu klikki see post nüüd saab…