Miks meedia blogijaid kotib?

Olete te tähele pannud mõnda head, ilusat ja positiivset uudist meedias mõnest blogijast või suunamudijast? No kus oleks, et vahi kui tore, sai hakkama sellega või teisega, tegi sellise vinge koostöö, aitas tänu blogi jälgijaskonnale seda või teist… Mäletate mõnda sellist uudist?

Isegi sellest, et Kristina Pärtelpoeg sai emaks, tehti uudis “Kristina Pärtelpoeg sai emaks ja naudib haiglavoodist sponsorboonuseid”. Ei saa kohe ilusti, eks? Peab ikka sutsama, ikka ära panema, ikka kadetsema natuke.

Näiteks see sama Meelise postitus, mis sai inspiratsiooni Saara Piusi loost, meedia paisutas sellest uudise nagu Meelis süüdistaks Saarat, et ta üldse emaks sai. Mõni arukam lugeja, kes tuli ja postituse läbi ka luges, sai aru, et rõhk oli absoluutselt mujal – et Meelis mõtles, miks üleüldse naised üksinda peavad WCs nutma, miks nad oma meestelt, teistelt abi ei palu. Saara oli lihtsalt näide, sest ta ütles selle lause välja. Mitte keegi pole öelnud, et nutta oleks probleem, vaid, et abi küsida ei ole häbiasi. Tõlgendamise küsimus, inimene loeb oma mätta otsast, nii nagu talle sobib.

Meediaveergudelt saame lugeda, kuidas Mallukas on lollakas ja kogu aeg kellegagi kohtuuski kulutab – miks meedia ei kirjuta, et inimene seisis selle eest, et elus linde surnuks ei lämmatataks. Kui kuskil kanalas kanad õrrel on, siis see on paha, aga pane linnud tsemendi sisse surema, see on okei. Paras, ise on loll, et munn ütles.

Kui üks blogija loobib dramaatiliselt puljongikuubikuid prügikasti ja teine ütleb, et puljongikuubik võib mõne inimese õhtusöögilauas suppi asendada, kirjutab meedia, et blogisõda on lahti läinud. Siinkohal tasub meenutada, et veerand miljonit inimest elab nii, et neil on kuu lõpus pangakontol vähem kui sada eurot. Ka sellest tõusis draama, kui üks juutuuber selle üle arutlema asus.

Ehk siis ma võiks tuua veel ja veel neid näiteid, kus blogijaid tembeldatakse lihtsalt idiootideks, olenemata kas selle taust on päris nii must-valge kui see dramaatiliste pealkirjadega tekitatakse. Tihti ei viitsitagi süveneda, vaid tehakse lugu ära, sest klikk on ju vaja kätte saada.

Teate, miks?

Kui vanasti pöördusid firmad Delfi poole, et oma sisuturundusartikkel osta – mis pealegi polnud mingi sisuturundus, vaid lihtlabane reklaam.. Neil on all about money – saaks selle 200€ kätte (küsisin 600, aga no käib see 200 ka!), suva kas müüb või ei, suva see klient, kas ta saab sealt üldse mõne kliki, külastuse või ostu, suva see sisu, 200€ on meie arvele tulnud.

Ise otsustav turundaja kasutab täna rohkem suunamudijaid, kes päriselt ka SISU loovad ja ilmselgelt ka müüke suudavad tekitada, sest muidu neid ju ei kasutataks. Siin ei ole isegi küsimust, kas, vaid nii on – suunamudijad on astunud meediaväljaannete kandadele ja ühtlasi võtnud varem nende kukrusse kukkunud kopika endale. Ega see ju meeldi kellelegi, kui raha juurde ei tule, vaid vähemaks jääb. Meedial on võim. Meedia teeb sinust staari. Või sind maatasa.

Hetkel on käsil see viimane. Blogijate üleüldine mustamine. Blogija on loll. Labane. Kisub ainult draamat. Igast lausest otsitakse üles just see kõige halvem või lollim sõna ning kasutatakse seda pealkirjas. Teada on ju see, et ega inimene väga sisusse ei süvene. Pealkiri loetud ja järelikult nii on.

Meie õnneks, on vähemalt meiega sattunud koostööd tegema oma peaga mõtlevad turundajad, kes usaldavad suusõnalisi soovitusi – kellelgi on meiega hästi läinud, nad räägivad sellest ja tuleb järgmine. Või tuleb vana tagasi. Jumal tänatud, et kõik ei usu neid pealkirju, mille sisu ei vasta tegelikkusele.

Aitäh kõikidele meie koostööpartneritele sel aastal! Aitäh, et mõtlete ise ja usaldate oma sisetunnet ja otsustate ise, kellega koostööd teete. #iseotsustan