Meelis kirjutab: mida ma ootan ja loodan või tahan aastalt 2020?

Aasta on jällegi lõppemas ning mõtted juba omadega aastas 2020. Kui aus olla, siis 2020 aasta mõtted on meil Leenuga olnud juba päris mitu kuud. Ehk siis me oleme mitmeid kordi maha istunud ja mõelnud, et kuidas edasi ja mis edasi jne. Kuhu me oleme aga oma mõtetega jõudnud? Ega väga ei olegi. Nüüd kui aastavahetuseni on jäänud paar nädalat, võiks vist ikka välja mõelda, mida me ootame ja tahame.

Kaks inimest – üks idee! Milleks?

Üheks ideeks, mida ma juba ka tagataustal realiseerima hakkasin oli podcast ehk siis audioblogi või kuidas iganes te seda nimetada tahate. Mul oli juba paigas ka saatekülaliste nimekiri, teemad, ülesehitus, kuid puudu oli ruum ning meeskond, kes aitaks teha kvaliteetset saadet, mida oleks ka hea kuulata. Panin podcastialase küsimuse ka meie küsitlusse ning sealt selgus, et teid see väga ei huvita. See tõmbas veits motti maha, kuid siiski ei jätnud ma plaani, vaid liikusin sellega vaikselt edasi. Seda seni, kuni ma nägin, et üks teine blogija samuti oma podcasti soovib teha ja otsib teemasid ning kõiki muid soovitusi. Lisaks selgus, et ühel ajal tekkis meil juurde veel kaks podcasti ning siis ma mõtlesingi, et fuck it. Milleks? Kellele?

Kuna sellel hetkel ei olnud mul ei salvestusruumi, meeskonda ega ka saatepead (see on see klipp kõige alguses), siis see oligi minu jaoks viimane piisk ning ma matsin selle mõtte maha. Miks on vaja kahelt sisuliselt ühesuguselt inimeselt peaaegu sarnast asja? Ei olegi. Okei, mina oleks keskendunud küll rohkem turunduse-, reklaami ja meelelahutuse valdkonnale ja see teine ilmselt elulisematele asjale, kuid asjasse mittesüvenejale jääb mulje, et näed JÄLLE nad teevad sama asja. Seega lendas minu podcasti fail prügikasti. Las siis keegi teine teeb seda. Jälle.

Funny story, ausalt. Meil tuleb mõte, arutame seda, leiame, et tahaks teha ülihästi, planeerime, mõtleme, arutleme.. ja põmm, keegi teeb ära, põlve otsas, aga tehtud. Ja copycatid me ju ometi olla ei taha.

Minna tööle või mitte minna?

Usinamad sotsiaalmeedia jälgijad teavad, et olen viimasel ajal käinud tihedalt töövestlustel. Täpsemalt neljal kui aus olla. Kolmest kohast on tänaseks pärast kahe vooru läbimist tulnud ka eitavad vastused. Kas ma olen kurb? Nii ja naa. Kahel kohal olid küll omad plussid ja miinused, kuid pisarate merre ma kindlasti nende eitavate vastuste tõttu ei upu. Mõlemad olid läbi värbamisagentuuri ning kõik tundus esialgu nii ilus, kuid mida lähemale jõudis otsustamine, siis see pilt enam nii ilus ei olnud. Seega oli eitav vastus isegi vist see, mida ma sisimas lootsin. Aga sellest ühest, kes ei ütles on küll kahju.

Mis mu point on, on see, et kui ma lähen tööle ja Leenu juba käib tööl, siis on kindel see, et suurimaks kannatajaks olete teie ehk lugejad. Mõelge ise. Leenu on täiskohaga tööl ja mina olen täiskohaga tööl. Kes siis blogi teeb? Tuleme kell 17.00 koju ja hakkame kohe blogiga tegelema? Millal me siis ise puhkaks? Millal me lapsega tegeleks? Viskame talle päeva lõpus tahvli kätte ja ütleme, et saa ise hakkama või? Sellist elu me ka ei taha.

Aastaid on mulle ju tegelikult ette heidetud, et ma olen looder ja mõttetu inimene, kes kodus passib ja mehe koht peaks olema tööl jne. Ma juba kujutan ette, et kui ma tööle lähen, siis on nendel samadel vigisejatel häda, et issand, see blogi on nii vaikne ja midagi siin ei toimu ja üleüldse on nad mõttetud inimesed. Aga miks see blogi on vaikne? Sest me mõlemad oleme eemal. Täna olen mina siiski asja kallal ning teen päris palju eeltööd, et siin midagi ilmuks. Olgu selleks siis pildid, videod, ideed, sisuloome jne. Leenu on kuskil öelnud, et kui üks meist siit blogist kaoks, siis ei viitsiks ka teine seda üksi edasi teha. Ehk virisejatel on ikka nokk kinni saba lahti.

Ja tööle minekul on tegelikult ainult üks eesmärk – oma kodu! Mis sealjuures ei tähenda ka seda, et läheksin teeksin mingit suvalist tööd selleks, et pangale meeldida. Kui juba minna, siis sinna kuhu ma päriselt ka tahan ja teha tööd, mis päriselt ka meeldib. Nagu Leenul.

Suur muutus korraga või väiksed samm haaval?

Hedoni hiljutine õnnetus pani tegelikult mõtlema selle üle, et kui kiiresti võib su elu muutuda ning kõik plaanid ja ideed uppi lennata. Nimelt oli meil planeeritud mitmeid kohtumisi ja koosolekuid ja seda just blogiga seoses. Kuid siis juhtus õnnetus, Hedon jäi koju ning me pidime tegelikult päevapealt oma elu ümber organiseerima.

Sama kehtib tegelikult ka blogiga. Me võime teie käest küsida ühte teist ja kolmandat, kuid lõpuks otsustame ju ikka meie kas ja mida me ellu viime ning kui kiirelt. Kas teha ühe korraga suur muutus või hakata vaikselt kuskilt minema. Vahest oleks hea põmaki asi ära teha ning ongi rahu majas. Ehk siis suur muutus korraga ning sul ei jäägi muud üle, kui sellega leppida. Kuigi see võib raske olla. Samas kui minna vaikselt ja rahulikult, siis tunnen mina, et kõik venib ja tihti võib mõni asi poolikuks jääda.

Mis on lahendus ehk kuidas me toimetame aastal 2020?

Kuna see lugu venib ja venib ja venib, aga mingit pointi hetkel ei ole, siis ongi mõtekas otsad kokku tõmmata ning ise aasta lõpus uuesti koos maha istuda ja asja arutada. Ja mitte lihtsalt arutada, vaid võtta vastu otsused. Mida edasi, kuidas edasi ja kas üldse edasi?

Kas teie kommentaarid on oodatud? Nii ja naa, sest kui ma aus olen, siis ega need mind väga ei üllata, sest ma ei pea isegi kommentaare lugema, teadmaks mida te millestki arvate.  Kes tahab see kommenteerib, kes ei taha, see võib minna ja omale ühe võileiva teha.