Miks ülekilodega inimene halvem on?

Nädalavahetusel oli mu elus nii palju kaaluteemat, et mõtlesin, sellest ise ka blogida. Polegi ammu kaaluteemadel kirjutanud :)

Esiteks kirjutas Mallu, kuidas ta on oma kehaga rahul ja rahvas kukkus kisama, et issand, lükkas oma pekid avalikult internetti. Mu meelest pole Mallul häda midagi. See, et inimesed on harjunud, et ta oli alakaaluline, ei tähenda, et ta oleks praegu ohtlikus ülekaalus. Tema kehamassiindeks on hetkel täpselt seal mis ütleb: oled normaalkaalus!

Sama tunnen ma ise mõnikord. Jah, ma olen KMI järgi ülekaalus, kui oleksin 10kg kergem, siis normaalkaalus. Aga naljakas, kuidas mõni inimene tuleb mulle ütlema, et issand, sa olid enne rasedust ikka nii püss. Olin jah, tean isegi, aga tunnen end ka praegu püssina. Ja mis kõige haigem, tundsin ka sajakilosena. Jah, vaatan praegu neid pilte ja mõtlen, et appi, mis mul arus oli, ma olin ju nii suur, täiesti teistnägu ja nagu võõras inimene. Aga minu jaoks on kaal ainult number, see ei võrdu automaatselt inimesega.

Meie maotute grupis tuli arutlusele just teema, kus inimesed tulevad neile ütlema, et appi, kas sa ei tahaks vähem kaaluda.. Ja kõik muigavad, jättes ütlemata: „ma olen juba 60kg alla võtnud muidu“.

Ma tean väga toredaid alakaalulisi- ja ülekaalulisi inimesi, ma ei vaata ju nende kaalunumbrit, vaid seda inimest, kes olgu siis või peki taha peitunud. Kurb, et meie maailmas peavad mehed rohkem teenima ja kõik piitspeenikesed modellid olema. Sest nii on normaalne. Suht palju olen ka seda täheldanud, et mehed tahavad, et kõik naised oleksid peenikesed siresääred. Kuigi loomulikult on mehi, kellele meeldivad kurvikamad naised või lauspaksud, aga üleüldsiselt on ikka see, et naine peab olema peenike ja ilus silmale vaadata. See, et tegelikult voodis oleks mõnusam ka midagi ktsuda, jääb magamistuppa…

Üks sõber rääkis just hiljaaegu, et leidis uue pruudi.. Me mingi, oh, nii tore. „No paar kilo võiks alla võtta!“ Ma siis, et paks ta siis on? „No ei ole paks, aga paar kilo võiks peenem olla!“ Ma siis seletan, et paarist kilost pole midagi aru saada. Märgatav kaalulangus hakkab ikka 5+ kilo pealt. „Ei, ei, see paar kilo.. Siis oleks palju parem!“ Kujutlesime juba vaimusilmas ette seda tegelikult juba praegu piitspeenikest siresäärt, kes on muidu niii tore ja vahva, aga no paar kilo…

Mina olen jätkuvalt 70 kilogrammi. Ja seda juba umbes aasta aega. Täna just kaalusin. Mõtlesin, et teen nädala keefiridieeti, vaatame, kas midagi muutub, sest implantaadi äravõtmine ei muutnud mitte midagi.

Käisin 29. märtsil dr Šoisi juures seda kurikuulsat rasestumisvastast implantaati eemaldamas, jah, maksin hingehinda, aga ma ei viitsinud oodata aega Pelgulinnas kahe kuu pärast. Selle ajaga on võimalik juba alla võtta 10kg :)

Ja nagu mõni mulle kirjutas, et võttis implantaadi eemaldades kohe papahh alla, siis minul seda õnne polnud.

Proovin nüüd siis nädal aega teha „lihtsustatud“ keefiridieeti – hommikuks kohv ja võileib, õhtuks mingi kerge salat, kanaroog vms. Ja terve ülejäänud aja päevast, kui peaks sööma, näksima vms – keefir! Pärast rasedust ma tegin täpselt sama ja võtsin nädalaga kolm kilo all. Loodame, et sel korral ka läheb kolmekas.

Ja nagu mu sõbranna soovitab, peaks tegema eksperimendi – nädal aega veini ja juustuta. Lihtsalt, et näha, kas mu kaal on sellest. Mina ei usu ja no ma ei suuda juustust loobuda, see on ikka nii hea :) Aga ehk on see järgmise nädala plaan.

Milliseid dieete või sööginippe olete kasutanud kaalulangetamiseks ja kuidas toimivad? Kas kaal tuleb pärast dieedilõppu tagasi või jääb püsima?

Näiteks see keefiridieet toimib – kilod ei tule tagasi! Aga seda pole soovitatav ka üle nädala teha. Sellisel kujul nagu mina teen, võib vast kaks nädalat teha, aga päris keefiridieet, mis koosnebki ainult keefirist viis päeva (natuke banaani ka mõnel päeval), siis seda ei soovitata.