Millal tekib ühine rahakott?

Ma tahtsin tegelikult kirjutada sellest, kuidas me teiste meelest tihti kakleme ja vaidleme, aga ise sellest aru ei saa. Meie jaoks on see nö igapäev, kõrvaltvaatajale tundub kaklemisena vist. Aga kuna ma ei suuda ühtki head näidet meenutada, siis jätan selle postituse teiseks korraks. Kirjutan täna hoopis rahast.

Käisime eile Ülemistes, sest Hedonile on üle talve kõik tossud-tennised väikseks jäänud ja teadsin, et SportsDirectist raudselt saab midagi soodsat. Saigi, mingid 50€ tossud olid 15€. Suht normaalne. Ühtlasi ostsime talle ka ühed vihmasema ilmaga sobivad saapad, et mitte talvesaabastega kevadele vastu astuda. Kummikuid on meil kaks paari, aga nendega on tal omamoodi suhe, ta vahel lihtsalt keeldub neid jalga panemast ja näiteks mulle meeldib, et “välja minnes”, noh, külla või restorani vms, et ta näeks ka ilus välja, mitte mingi kummikutes Kalvi Kalle. Aga see selleks.

Kui me seal poes siis olime saanud talle kõiki jalanõusid proovida ja maksmiseks läks… (nipp, kuidas saada kahene paigale, et ta viitsiks üldse nelja erinevat jalanõud proovida – anna talle telefon ja ava videod, ta võib iseendast tehtud videoid sada korda jutti vaadata), siis Meelis ütles, et näe, võta pangakaart, mine sa maksa, ma lähen tripin temaga kuskil. Maksin. Meelise kaardiga.

Kui ma tagasi jalutasin, siis tabasin end mõttelt, et huvitav kuidas teistel on. Kas naised teavad meeste pinkoode, pangalogineid, rahalist seisu jne. Ja vastupidi?

Ma mõtlen, me oleme üheksa aastat kohe koos olnud ja meil on vist suht esimesest päevast peale olnud ühine raha. Või noh, kui me veel koos ei elanud, siis poes maksis parasjagu see, kes nö välja pakkus või see kellel raha oli. Kokku kolides maksin mina alati üüri ja Meelisele jäid autoga seonduvad kulud ja toidupoearved. Mingid jooksvad asjad, mis mul vaja oli, sain ma oma raha eest ja tema oma vajalikud asjad oma raha eest. Otseselt keegi kuskil näpuga järge ei ajanud, palju kellel arvel raha on.

Siis üsna pea, jäi Meelis haiguslehele (ka depressiooniga, kordades lihtsam nö versioon kui praegu) ja passis seal üsna pikalt, see tähendas, et pidime praktiliselt hakkama saama ühe palgaga. Saime ka. Siis oli see minu raha kuidagi veel rohkem meie raha ja me olemegi harjunud koos majandama.

Ja kui rääkida tänasest päevast, siis.. Me teame teineteise pinkoode, panka logimise infot jne, sest Meelis ei viitsi väga mingite arvete ja asjadega tegeleda. Kui vaja midagi maksta on (nt kindlustus), saadab ta mulle arve, et ma selle maksaksin. Maksan sellelt arvelt, kus parasjagu raha on. Meil võiks vabalt olla ühine pangakonto. Austraalias kusjuures oli. Väga mugav oli. Üks konto, mõlemal kaart. Ma ei teagi, kas Eestis on üldse neid ühiskontosid võimalik teha?

Leidsin Postimehest mingi artikkli, mis toob välja põhjused, miks ühiskonto on kasulikum.

Uuringud on näidanud, et abielule ei tule kasuks see, kui partneritel on eraldi pangakontod. Näiteks kulutavad naised rohkem raha lastele, nö omast rahast. Mehed ostavad jälle rohkem alkoholi ja raiskavad auto peale. 

Raha on ju sinu teeninud, miks seda jagada? Võid ju arvata, et teenisid selle raha ise ja nägid vaeva, miks ei võiks sa seda nüüd üksi kulutada? Vale, sa ei teeninud seda raha täiesti iseseisvalt. Jah, sa käisid tööl, täitsid oma ülesandeid, kuid sa ei teinud seda üksi. Su abikaasa on sulle abiks, et neid võimalusi sulle üldse kättesaadavaks teha. Abielu on tiimitöö – kui üks võidab, võidavad mõlemad; kui üks kaotab, kaotavad mõlemad. Teil võivad olla erinevad rollid, aga te olete üks meeskond.

See viimane lõik on jumala õige. Abielu on tiimitöö ja kui me oleme valmis jagama oma elu, siis miks mitte raha. Ja üldiselt ongi see, et abikaasa toetab sind igati, et üks saaks nö tööd teha ja raha teenida. Seega, ongi meie raha.

Kuidas teil on? Kes mida maksab? Kas tead oma elukaaslase/abikaasa pangainfot, pinkoode jne? Kas tead täpselt kus arvel palju raha on? Kas see kuu saab veel korra kinno minna või ei? Ehk kuidas teie majapidamises rahadega on, kas sinu ja minu raha, või meie raha?