Minu isiklik kogemus pagulastega

Tänane hommik algas uudisega, et Vaos süüdati pagulastele mõeldud varjupaik. Ma juba kujutan ette neid inimesi, kes tahaksid Delfis kommenteerida (õnneks on kommentaarium kinni), et tublid, kes seda tegid! Ma ei ole siiani pagulaste teemal sõna võtnud, sest ma lihtsalt ei osanud vist oma mõtteid paberile panna, täna hommikul mõtlesin, et vist ikka oskan ka. Kui ma selle kõik kirja olin pannud, sain aru, et ma oskasin asjad kirja panna, aga kas ma olen nende Eesti tuleku poolt või vastu, ma ei tea. Ilmselt kui hääletama peaks, oleks ma pigem vastu.

See teema on nii lai. On ilmselgelt normaalseid pagulasi ja troppe. Aga selliseid on ka eestlaste, venelaste, sakslaste, ameeriklaste ja kõikide rahvuste seas.

Alustame sellest, et 2004 aastal kui ma ise Saksamaale kolisin ja saksa keele integratsioonikursusele läksin (mille eest maksis Euroopa Liit), siis jagasin klassi pagulastega, kes olid samamoodi sinna Saksamaale tulnud, et ei peaks olema Türgis, Turkmenistaanis ja Tšetseenias ja kindlasti oli neid veel mõnelt maalt. Mulle nad head muljet ei jätnud. Või noh, 98% neist. Me olime seal selleks, et õppida keelt. Selleks, et Saksamaal elades hakkama saada. Aga milline oli seis?

Sel ajal kui mina võtsin läbi kaks raamatut, ei saanud nemad ühegagi hakkama. Iga hommik algas „täna on neljapäev, 3. september; homme on reede, 4. september; eile oli kolmapäev, 2. september…“ ja kahe kuuga ei suutnud nad seda meelde jätta. Lõpuks mul oli nii kahju sellest poolest tunnist, mida me iga hommik sellele raiskasime, et ma ütlesin igal hommikul kõik need laused minutiga ära ja me saime tunniga alustada. Samas oli seal üks Türgi tšikk, kes jäi mulle lõpueksamil vaid paari punktiga alla. Seega – oli ka ajudega inimesi, kes ei olnud tulnud sinna vaid selleks, et “head elu nautida”.

Ja kogu see pagulaste kamp imestas, et ma ei teegi seda kursust passi pärast. Aga ometigi ei teinud nad ise ka mitte midagi selleks, et see pass saada. Kui raske on siis üks keel selgeks õppida? Mina suutsin poole aastaga keele nii selgeks saada, et sain kõik oma asjad aetud, eksamil ilutses 100st 96 punkti. Ma ei tea. Miks nemad seda ei teinud? Sest riik maksis nagunii nende üüri ja lisaks 311€ taskuraha. Nad elasid sellega kenasti ära. Selline osa pagulastest paneb mind seisukohale – nahhui meil neid siia vaja on. Tulevad ja elavad, midagi ei tee. Eesti on kodutuid ja abivajajaid täis.

Teistpidi. Üks sõber käis mõni aeg tagasi külas ja rääkis, et oli Tartus käinud ja issand kui jubedad inimesed seal olid. Kõik vihkasid pagulasi ja üks pagulaste teema käis kogu aeg. Ja enne kui ta jõudis oma arvamust avaldada, küsis ta, mis mina arvan.

Ma siis rääkisin selle Saksamaa loo.

„No aga 150 pagulast, seda pole ju palju!“ ütles ta.

150 ei ole jah, aga kui nemad siia tulevad ja end siin sisse seavad, tulevad nende pered siia. Emad-isad-õed-vennad-lapsed-need, kes maha jäid, sest siin on ju „hea elu“. Ja siis me oleme situatsioonis, kus neid on 1500. Ka seda pole Eesti jaoks palju. Aga ühel päeval on neid 15 000. Ja ka seda võib miljoni seast väikseks arvuks pidada, aga kui neid juba 150 000 on, on vähe kehvem seis. Saksamaal on NELI MILJONIT pagulast. Vähemalt aastal 2005 oli see suurusjärk umbes selline. Saksa rahvaarv on võrreldes meiega ka kordades suurem (80 miljonit), aga seal mängib selline arv juba suuremat rolli. Võibolla meie ei näe seda hulka pagulasi Eestis, aga meie lapsed ja lapselapsed juba näevad. Ja kui miljonist 150 000 on pagulased, siis üsna pea, pole ühtki puhast eestlast alles.

Mu sõber jäi mõttesse ja ütles, et pole sedapidi mõelnudki.

Ja on ka kolmas nurk, millega ma samamoodi nõustun. Ma ei leia hetkel seda artiklit üles, aga point oli selles, et teine maailmasõda tekitas ka paljudes eestlastes pagulase seisuse ja mis me oleks teinud siis, kui meie esivanemaid poleks võõrsil vastu võetud? Nad oleks jäetud tuimalt raudteejaamade ette magama ja neid ei lastaks edasi. Ka minu sugulasi läks sõja eest pakku. Ja mul on äärmiselt hea meel, et nad Rootsis kenasti vastu võeti ja jalaga perse ei löödud. Jah, eestlane on natuke teist masti oma loomult, tahab tööd teha, kuskile jõuda, keele selgeks saada.. Aga eks on ka nende praeguste pagulaste seas mõni normaalne, kes ei tuleks lihtsalt elu nautima. Kuigi ma kardan ka ise, et suurem osa neist tuleks lihtsalt „hea elu peale“.

“Nad tulevad siia vägistama” – olen seda nii palju kuulnud kurdetavat/kardetavat. No eestlane võib sama hästi sulle pimedas metsatukas nuiaga pähe lüüa ja püksid maha tõmmata. Või sind kuskilt Tallinna klubist uimastades koju vedada (ja hommikul kondoomid kaasa võtta :D). Seda ma ei usu, et kuritegevus ja vägistamised oluliselt kasvaksid, kui pagulased tuleks. Moslemite puhul kardan ma pigem seda usuteemat. Nad ei ole ikka selge peaga. Ja seda kogukondade teket. Pätte ja kaabakaid, vägistajaid ja sarimõrvareid on kõikide seas, selleks ei pea pagulane olema.

Seega, ma tunnistan ausalt, et ma ei oska seisukohta võtta. Tänaval ma kedagi pagulaseks sõimama ei hakka, ei õigusta ega poolda ka nende kodu põlema süütamist Vaos. Aga samas kirun ma valitust ja riiki, et meil endal on nii palju eluheidikuid ja abivajajaid, kes selle pagulasteema varjus eriti nõmedasse olukorda jäävad – suvakad saavad, meie nälgigu. Küll “Kodutunne” appi tuleb, eksole?

Mis teie arvate? Olete selle poolt, et pagulased meile tuleks või pigem ei taha mingeid murisi meie maale? Ja mis arvate, kas kuritegevus, vägistamised jne kasvaksid pagulaste tulles või pigem mitte?