Alustame algusest. Hedon teatas juba kaks kuud tagasi, et tema Taisse minna ei taha, sest seal on liiga palav. Seda, et ta reisida ei taha, oleme me varemgi kuulnud, sest talle ei meeldi neid covid-teste teha, kellele meeldiks. Mõtlesin, et noh, küll basseini saab, siis jälle meeldib.

Aga kogu see reis oli.. ma ei taha öelda hukule määratud, aga.. mitte just meelakkumine. Meie väljalend oli esmaspäeval. Neljapäev enne seda – õhtul Hedelin oksendas, arvasime, et ühest uuest batoonist, mida ta varem söönud polnud, oli teine selline pressitud puuvili ja hästi kiuline. Läks veidi aega mööda ja ta hingamine oli imelik. Selline nagu mingi oksetükk oleks nina ja kurgu vahel. Kui ta siis lõpuks köhis, ta nagu haukus. Proovisime nii ja naapidi (nuusata ta ei oska), veega loputada ja ei midagi. Kell oli kaks öösel ja ta ei saanud magada. Helistasime kiirabisse, et äkki neil on meile mingi nipp anda kuidas nina-kurguvahelist osa nö loputada. Nad saatsid kiirabi kohe kohale, kes viis meid pikema jututa haiglasse. Seal öeldi, et põmm, Hedelinil on larüngiit (kurgupõletik) – tehti auru, kirjutati meid ööseks sisse, tehti veel auru, aina paremaks läks. Arst arvas, et paar päeva ja korras. Saime retsepti adrenaliini ampullidele ja jätkasime aurutamist. Juba laupäevaks oli kõik justkui korras. Olime kahe vahel, kas üldse lennata – no kuna kõik oli hästi, otsustasime minna.

Kõik oligi fine, aga mu meelest see stress nende testitulemustega, oota hotellis vastuseid, kuskile minna ei saa, lisaks Putini kamm – see kõik mõjutas ka lapsi. Me ju ikka rääkisime omavahel, mis maailmas toimus, vaatasime uudiseid jne.

Jah, basseinis ja rannas oli neil mõlemal tore, aga tujud olid meil kõigil sellised meeh. Vahetasime hotelli – saime kahe toaga privaatse basseiniga toa ja sinna ongi ilmselt koer maetud. Basseini, tuppa, basseini, tuppa – aga kui basseinis on õhk 28 ja vesi 25 ja toas õhk 22, siis pole vist vaja pikalt mõelda, kust nad selle palaviku said. Vana hea konditsioneerihaigus Tais.

Hedelini puhul muidugi kahtlustan ma rohkem hambaid, sest ta ila jooksis nii, et poole tunniga oli kleit seljas ligumärg. Hedon lebas kuumana voodis, vahtis telekat, süüa ei tahtnud, sundisin arbuusi sööma, et veidikenegi vedelikku saaks. Hedelini hambad valutasid, hambageelist ja ilastamisest läks suu ümbrus punne täis, need tegid haiget. Viimased kaks ööd ta iga tunni tagant ärkas ja röökis nutta, sinna sekka veel palavik. Mõlemal. Alla ei läinud eriti rohuga rohkem kui paariks tunniks. Nii me nautisime seal oma 150€st tuba – passides toas.

Kui me 1,5 päeva olime seal „surnud“, küsis Meelis kas lendu varasemaks vahetada ei saa. Sai. Ilma lisatasuta. Nii me tegimegi. Arvake, kelle palavik ööga kadus kui selgus, et saame peagi koju..

Lendasime tagasi. Üheksa tunni asemel 13,5 tundi – aga vähemalt kodule lähemal. Soomes ootas lend meid järgi, pagas jäi sinna, aga kell kolm öösel jõudsime koju. Ja pakkuge, kas kumbki neist on täna haige, viril, tujukas?

Jah, me oleksime võinud need paar rasket päeva seal üle elada ja ilmselt oleksid nad seal ka saanud terveks, aga see on see emasüda või sisetunne, mis paneb sind tegutsema. Meie otsustasime ära tulla ja mitte seal passida, sest mingit lusti polnud kellelgi.

Oma kodus on ikka kõige parem.