Modellisaatest: täielik petukaup

Olen igal aastal Õhtulehe veergudel neid modellisaateid lahanud, mina olen alati näinud nendes noortes „staarikesi“, kellest uudiseid toota (kui ma praegu Õhtulehes töötaks, siis oleks juba mõnuga uudiseid ilmunud lisaks kahele „vaata pilte“ galeriile, aga see selleks) ja teistpidi olen alati saadet vaadanud kui tõsist modellivärki, kritiseerinud fotograafe, et miks nad nii vähe juhendavad ja miks pildid nii kehvad on ja miks heade näojoontega tüdrukud koju saadetakse.

Juba eelmisel aastal piilusin ma natuke rohkem tänu saatetegijatele kaadri taha. Ma sain juba oktoobris aru, millised on finalistid – sest nad astusid üles Fashion of Embassy Tallinn Fashion Weeki moeshowl (nagu ka sel aastal :D). Sel aastal õnnestus mul võtetel ka kohapeal käia, väike sutsakas reporteritööd teha ja neid noori palju suuremas koguses tundma õppida juba nö live’is, mitte ainult teleekraani ja FB vahendusel. Kuigi mulle oli iga osalise jaoks antud mõni minut, sellest piisas.

Sel aastal on need noored natukene nagu.. Mulle jäi mulje, ma ei tea, kas ma saan öelda asjalikumad, aga nagu nad hoomavad selle saate formaati paremini kui eelmiste hooaegade osalejad (noh, mõni üksik jagas varemgi ära, kellega kuidas suhelda, et saates püsida, aga suures plaanis…) – nad saavad aru, mida neilt tegelikult oodatakse.

See ei ole see pilt, mille jaoks on tosin kaadrit. See ei ole parim poos, mille võtmiseks on sul kümmekond minutit. See ei ole „olen kõigega nõus, sest tahan modelliks saada“ suhtumine, vaid just see diivatsemine, draamatsemine, tagarääkimine, kadedus – see, mis teeb realityst reality. Sest modellisaade on lihtlabane reality (isegi minul läks paar aastat aega, et aru saada), täpselt nagu printsessisaade või naistevahetus, kus müüb ikka ja alati seks, veri ja draamad.

Näiteks, minu meelest esimesest saatest välja kukkunud Hanna-Maria oli üks ilusama näoga tüdruk sel aastal – omapärane, kandiline, ilusate silmadega (just ebamaine) – aga oma tüpaašilt polnud ta reality materjal – ta oligi täpselt see – tahan saada saatesse, olen kõigeks valmis, saatke mind või Siberisse. See paraku ei müü.

Müüs see, et keegi hakkas nutma, kui pea punaseks värviti (Stefani, mu järgmine lemmik, kellest ilmselt modelli ei saa!) ja mingi musta peaga beib (näete, ma ei mäleta veel ta nimegi) hakkas nutma juba ainult selle peale, kui tal juuksed kinni pandi, et appi, kui need veel ära lõigatakse. Selline draama müüb! Ja arvata on, et draamatseb ta ka edasi, kuigi lubas endale ilmselt samal õhtul unejutuks, et hoiab end nüüd vaos, sest tahab ju ometi modelliks saada.

Samamoodi näiteks see Gerili (ilmselt mu järgmine lemmik, kellest modelli ei saa) – joppenpuhh, kus tšikk toodab – teksti tuleb nagu Onu Reemuse muinasjutte – ainult tänitaks kõigi kallal, kes jäi hiljaks, kes ütles valesti, kes poetas pisara vales kohas… No sellist kanaema on ka vaja, kes käib ja kontrollib, kas põrandad on pühitud ja WCs potil kaas all ja kas hambapastal on kork peal ja kes „haldab teemat“ ja pidevalt korda loob ja kõigest midagi arvab. Minu meelest on tšikk väga hästi tabanud reality olemuse ja püsib seetõttu ilmselt saates kauem kui nii mõnigi, kes tõsimeeli saates modelliks pürgib.

Ainuke, kelle mina oleks välja vahetanud, on see blond kutt, kes midagi ei räägi, tema asemel ma oleks selle Vaido Neigausi tantsupoisi võtnud, kellel megajuuksed lihtsalt hoiavadki nii :D tundus kuidagi rohkem dramaqueen olevat ja pealegi kontsadega!

Ma ei taha televaataja illusioone purustada, aga modellisaate võitjatest ei saa tegelikult midagi. Ka USA saate omadest mitte. Nad on reality staarid nagu baari- või printsessisaatest tulnud ja kui nad ise seal osalemist enda kasuks ära kasutada ei oska, on see kahjuks nende hukk.

Kõlakate kohaselt on selliste suursaadete võitjad teada juba enne eetrisse minekut. Inimene on välja valitud, kelle peale kogu saade ehitatakse, tema ümber on lihtsalt melu ja mäss ja reality ja draama ja intriigid ja kogu see värk, mis müüb. Peasponsor peab kuidagi kasu saama, tema teeb oma valiku ja sellele järgneb saade – mida teevad juba toimetajad, režisöörid, kaameramehed… See on lihtsalt mull ühe inimese ümber – selle, kes võidab.

Samamoodi olen ma üsna kindel, et ka superstaari- ja näosaatevõitjad on teada juba enne saadete tootma hakkamist.