Mõni kohe ajab närvi

Ma olen viimase nädala ajaga saanud aru, et ma pean lihtsalt õppima ignoreerima. Nii nagu ma loen ja hingan välja Perekooli käod, peaksin ma sama tegema ka marimelli postkastidesse laekuvate kirjade ja kommentaaridega. Blogis olen ma läinud seda teed, et kommentaarid mis parastavad, ütlevad sitasti, ma a) lasen nad lihtsalt üles, ei pööra neile rohkem tähelepanu, ei vasta neile või b) klikin “bin”. Reaalselt kui üks kommentaar on minu silmis jumala mõttetu, mis on kirjutatud selleks, et mind haavata, mulle ära panna, minu üle naerda vms, siis – olgu prügikastis. See on ebaoluline kild, mis ei anna sellele blogile mitte midagi juurde.

Ja siis on.. blogilugejad ja meie jälgijad Instas ja Feissis, kes kirjutavad otse postkasti. Ja mul on komme kõikidele kirjadele vastata. Reaalselt. Ma olen tänase päevani vastanud kõikidele meile tulnud kirjadele. Ma vastan kasvõi südame või ühe sõnaga, aga ma vastan, et inimene teaks, et ma olen näinud ja see tähendab mulle midagi. Väga mitme inimesega laskun ma vestlusse ja juba kaks minutit hiljem tahaks endal juuksed peast kakkuda, et miks ma vaevun..

Pean seda osa endas arendama, et kõigile ei ole vaja vastata, kõigile ei ole vaja viisakalt vastata. Näiteks, ärkasin ma üks hommik üles ja esimese asjana loen postkastist kirja jagatud video kohta:

Ma tean, ma oleksin võinud panna sellele kirjale delete, ma oleksin võinud lihtsalt mitte vastata, ma oleksin võinud sisse-välja hingata ja kõik. Aga kui ma ärkan ja see on esimene asi, siis reaalselt mu esimene mõte oli, et wtf, sul pole muud teha kui mu taldrikuid lugeda? Ma vastasin, suht emotsiooni pealt:

Esiteks. Meil oli nõudepesumasin siin üürikas olemas. Teiseks. Kui olla kodus ja teha 3x päevas süüa, siis lihtne arvutus näitab, et 9 taldrikut/kaussi, kahvlit/nuga/lusikat + nõud kus süüa teha. Hommikuks teed pannkooke juba pott must (unustasin lisada, et kui ma neid praen, siis ka pann!), lusikas moosine, kaks kohvikruusi lisaks, Hedoni klaas. Lõunaks praed kala ja keedad kartuleid, juba + 2 nõud ja kui õhtuks teed suppi, siis veel 1 pott. Pealegi, käib meil tihti keegi külas ja nõusid tekib veel rohkem. Kujutad sa ette, mõni päev käib masin 2x päevas. Samas.. on päevi, kus üldse ei käi ja oma 2 kruusi hommikukohviga pesemegi kraani all. Aga mul on tegelikult kahju, et sa muretsed selle pärast, kui palju suvalisel perel nõusid kulub.

Ta vastas, et ta niisama tögas. Ma ei tea, mul ei olnud naljakas. Ma ei naernud. Ma ei saanud naljast aru vist. Ma ei näinud siin mingit tögamist, ma ei saa üldse aru, mis kuradi valu on vigiseda iga asja kallal? Ma mõtlen, et ma vaatan tihti kellegi storysid või blogi ja mõtlen wtf, aga ma ei hakka kirjutama, et haha, omg, miks sa nii tegid, tont oled vä? Ah, ma niisama tögan siin omaette tegelt.

Kui ta veel teaks, mul on ka pesukuivati, robottolmuimeja ja kohvimasin, veeautomaat ja kuumaõhufritüür, et oma kodus olemise aega kokku hoida ja see näiteks perega koos olemisele veeta, filmi vaadata, jalad seinal vedeleda, õuna süüa, Hedoniga joonistada, siis.. ups!

PS! Kes integreeritud külmikut või nõudepesumasinat plaanib osta, siis täna veel kehtib E-Lux epoes kood marimell, mis annab 20% soodukat!

Jagasin ükspäev mingeid Joel Ostrati tehtud toite oma storys ja siis keegi kirjutab mulle selle peale: Öelge talle, et väga inetu on kihutada ja veel nõmedam sellega eputada. Miks teda veel promoda?

Ma ei loe väga uudiseid, ma ei tea, kas Joel on kiiruseületamisega vahele jäänud või ei. Ma oleks jälle võinud vait olla. Aga mul oli vaja vastata: Ma ei suhtle temaga sellel tasandil ja veel vähem olen ma kellegi suuvooder. Kirjuta ise talle.

Ja siis hakkas tulema – mida ma talle kirjutan, teile ütlesin, et miks promote sellist jobu. Eee.. mul ei ole Joeliga mingit probleemi. Temal on. Ja siis mina pean edasi ütlema? Mida ta nagu eeldas, et ma kirjutan Joelile kirja, et tsau, mul üks blogilugeja Kertu siin on mures, et sa oled ilgem jobu, sest ületad kiirust. Ma ei tea isegi, kas ta on kiirust ületanud, aga suht okei oleks nii ju peale lennata?

Vastasin siis Kertule, et kuule, mul pole temaga mingit asja, mul jumala ükskõik mis ta teeb ja kirjuta ise talle, et ta jobu on.

Seal oleks võinud see vestlus lõppeda. Aga ega targem ei anna ju alati järele.

“Mul küll ükskõik pole kui keegi üle 100km/h kihutab. Ja samas Laagna teel alles sõideti inimesi surnuks. Aga jah, ega teil vist savi teistest, peaasi, et papp tilgub ja tasuta asju saaks, muu on suva. Mul oli probleem sellega, et teie kui ühed mu lemmikud, selliseid promovad. Aga see teie nähvav suhtlemisstiil just ka sümpaatne pole..”

Ja siis me rääkisime veel umbes pool päeva ja selgus, et ta oli lihtsalt Joeli suhtes sarkastiline. Ma jätkuvalt ei saa aru, miks ta seda minu postkastis oli :D

Ohjah. Andke mulle nüüd kõik andeks, et minu jaoks on minu pere, minu pere sissetulek ja meie pere heaolu tõesti kõige olulisemad asjad siin elus. Siis tulevad muud asjad, nagu maailma pärast muretsemine, et kilekotid merre ei satuks ja inimesed vähem suhkrut tarbiks ja et inimesed ei kihutaks teedel (samas saan ma aru sellest mehest, kes sünnitusmajja kihutas..), et inimesed ei sureks vähki, et valitsus ei teeks idiootlikke otsuseid, et Helmed… Saate aru jah, mu jaoks ongi minu perse kõige olulisem ja meie pere heaolu kõige olulisem. See on üsna loogiline, mis? Kui teil on vastupidi, on midagi nihkes ja soovitan selle probleemiga soojalt tegeleda.

Ükskõik millise terapeudi, psühholoogi või psühhiaatri juures sa lõpetad, ta ütleb sulle, ESIMESENA TULED SINA ja siis ülejäänud pereliikmed ja maailm. Kui keegi väidab muud, siis ma ei võtaks teda väga tõsiselt.

Septembrikuus kõik on uus. Tulevikus jäävad sellised kirjad, millele ma ei näe mõtet oma aega raisata, vastuseta. Ka igasugused, aga mis see kood oli ja kust sa selle said, kirjad saavad ühe vastuse: lingi marimell KKK lehele.

Kas ma olen päriselt rasedusest nii stressi läinud (rasedatel pidid ju hormoonid megalt möllama) või ajavad mind ikka veidi põhjusega ka sellised asjad närvi? On see normaalne kogu aeg targutada kellegi postkastis? Lugeda kellegi taldrikuid, tasuta asju vms?