Motivatsioonipakett ehk Millega end motiveerite?

Mallukas nuiab juba mitmendat nädalat, et ma temaga trenni läheks. No ma pole trenni-inimene. Mul on kodus lugematul hulgal „dieedi“ kraami – Teazi teed ja Iconfiti dieet proteiin ja… Ometigi ei suuda ma leida motivatsiooni, et hakkan „korralikuks“. Kapp on täis riideid, mis ootavad, et nad jälle selga mahuks :D

Kuigi ma söön vähe, armastan ma sealjuures veini. Ja see ongi mu ülekaalu põhjuseks hetkel. Beebikilod jäid haiglasse. Alles jäid kummikommi-fanta-kohukese-veinikilod, millega nüüd on vaja võidelda.

Ühtpidi ma ei suuda ära otsustada, kas saada teine laps kohe otsa (siis pole mõtet hakata trennitama ja dieetjooke jooma ja… nagunii olen varsti jälle pall) või siis mitte ühtki last enam. Sest mingi kolme aasta pärast ma ei viitsi jälle pall olla. Ja praeguses kaalus ma ka kolm aastat oodata ei viitsi. Ühesõnaga – motivatsiooni pole ei üheks ega teiseks. Või õigem oleks öelda, et ma olen nagu peata kana, ei suuda ära otsustada, mida ma tahan. Arutasime täna Meelisega, et kas teine laps oleks okei – kas me saaks hakkama? Selle peale tulistas Meelis puhast kulda: raha pole kunagi piisavalt! Nii ongi. Lapsi ei saa teha, kas raha on või ei ole.. Lapsi tuleb saada, sest neid kas tahetakse või ei. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Hakkama, ma mõtlen.

Ma olen terve elu mõelnud, et tahan ühte last. Meelis tahab kahte. Ühtpidi, nagu keegi ka kommentaarides mainis, oleks hea, kui lapsi oleks kaks – neil oleks koos lõbusam kasvada ja teiseks, sugulastega on meil nagu on, siis poleks Hedon tulevikus täitsa üksi. Samas, vennad kakleks ka. Raudselt naiste pärast ja siis mingi olematu vara pärast. Mul on küll õde (erinevad isad), aga ka meie oleme suutnud normaalseid sõdu üle elada. Üksinda oleks lihtsam. Või näiteks mu onutütar – me lihtsalt ei suhtle enam aastaid, sest kõik on kinni mingis kuradi päranduses, mida 15 aastat tagasi jagati… Ja millele lõpuks tuli otsa pandi, suurest ahastusest. Milleks sellist jama vaja on? Oleks ma üksi olnud, oleks ma kõik endale saanud, mis pärida oli ja kogu muusika.

Keeruline, keeruline! Aga hakkasin ma seda postitust kirjutama hoopis seepärast, et ma sain Sheinside’ist paki, kus oli kolm kleiti. No see üks kleit ei lähe mulle nabaotsagi. No läheks, kui ma kõik ülekaalu maha rabeleks. Aga see kollane kleit, on seljas megaseks, ainult, et toodetud mingitele eriti lühikestele inimestele. Mulle on see tuunika. See on nii lühike, et ma ei saa isegi pilti sellest teha kui lühike. Täielik särk! Aga muidu megailus.

Täielik motivatsioonikleit – tuleb kõhust lahti saada, siis julgeks ehk väljagi minna. Kui seelik peale panna vms.

Tegelikult mõtlesime täna hakata uut videot tegema, aga kuna Hedontsik ärkas üles, siis jäi pooleli, aga ma juba suutsin endale riided selga ajada.

Kolmandaks kleidiks, mis pakis oli, oli see värviline, mis sobib ideaalselt selle kaelaehtega. Kuna keegi kommentaarides kiitis seda, siis õige pea paneb Meelis need Instagramis loosi. Minu oma jääb ikka mulle, aga keegi saab veel ühe sellise. Või isegi kaks, ma enam ei mäleta. Hakka Meelist Instas jälgima! @meelistomson

Ühesõnaga, läheks need ilmad juba ilusamaks – nagu ma ka Mallukale üritan selgeks teha, ma ei ole trenni-inimene, pärast operatsiooni oli mul aastane Kalev Spa tasuta kaart, ma käisin seal täpselt neli korda. Ma ei viitsi mingis saalis rühkida. Ma ütlesin Mallukale ka, et ma parem jalutan vankriga tema juurde Männikule (minu juurest tema juurde on täpselt 7km) ja saadan ta trenni – seda kõike jalgsi, ainult et ei peaks minema mingeid hantleid tõstma ja kuskile lindile marssima.

Kuidas teie end motiveerite, et mõni kleit seljas ilusam oleks? Või et liigsetest kilodest lahti saada? Kas lähete pigem trenni või jalutama? Kas tõstate pigem hantleid või last?