Nädalavahetus selja taga… Kuhu mu mantel sai?

Oeh, see nädalavahetus oli päris “raju”. Esimest korda oli Hedon öösel kodust ära ja täitsa ilma meieta. Meie käisime üle seitsme kuu ööklubis. Jäin mantlist ilma ja siis.. oli isadepäev. Aga kõigest järjekorras.

Reede õhtul viisime Hedoni hoida mu sõbrannale, kes ise on emaks saamas jaanuaris. Neil on koer ka. Ma olin üsna skeptiline, et kuidas Hedon koeraga hakkama saab. Ta on teda varem mõned korrad näinud, aga esimesel korral oli Hedon nii väike, et oli selili maas ja kutsu lihtsalt lakkus teda, teisel korral oli ta kas minu või Meelise süles ja otsest kontakti tal koeraga polnud.

Aga… Kui sinna läksime, siis koer tuli teda kohe limpsima ja oi, ta kartis teda. Hedon koera siis. Järgmisel hetkel tagus Hedon teda jalaga pähe, olles ise mugavalt minu süles. Ja siis haaras tal näost, surus näpud silma.. Ma mõtlesin, et siin on kogu õhtu lõpp. Aga ei.. Nad asusid sõbralikult mängima ja trippisid kenasti mitu tundi.

Olgu kohe ära öeldud, et Hedon läks magama 22 ajal ja ärkas alles hommikul kell 9. Oli väga viisakas oma lapsehoidjatele ja ei ajanud neid öösel piimaisuga üles.

Meie tulime siis koju, võtsime vastu minu uue sõbranna, ma pakkisin kingid ja me võtsime suuna Club Butterfly (link!) avamisele. Kuna ma olen ikka see “mõttega” kingituste tegija, siis.. Viisime kõigile, kes asjaga seotud, nimelised šeikerid, mis me saime paar päeva varem Gemossist (link!). Ma ei tea, miks ma pilti ei teinud neist… Õnneks tegi seda Kalev Lilleorg.

Olime mõned tunnid Butterflys, jõime häid kokteile ja siis läksime Vabanki, kus esines… No kolm korda võite arvata, ja kaks on valed – õige, Koit Toome!

Esiteks ma tahan kiita Vabanki Long Island Ice Tea’d – see oli suur, maitses täpselt nii nagu pidi ja maksis 10€! Kahjuks aga.. Äratulles ootas mind ees väga kummaline situatsioon.

Lähen mina garderoobi ja ulatan oma numbri ja noormees leti taga on veider – käib edasi-tagasi ja tunnistab, et mu mantlit pole. Mismõttes, mul on ju number.. Selgus siis, et olla tulnud üks neiu, purupurjus, kaotanud oma numbri ja teatanud, et tuli kollase mantliga. Kuigi otse leti eest ma nägin ühte kollast mantlit, anti talle millegipärast minu oma. Ja kuna ma ei soovinud kleidiväel koju tulla, siis palusin, et andke see tema kollane mulle. Eks ta vast ilmub homme kui kaineks saab välja, ja küll me siis mantlid vahetatud saame. Noormees võttis veel igaks juhuks mu numbri… No see mantel, mille mina sain.. Sõbranna ütles, et ma olin sellega nagu nahkhiir, see oli megalai ja suur.

Panin kohe ööel marimelli FB’sse ka, et mantliga selline asi juhtus ja tahaks vahetada.. Kirjutasin Vabanki… Ja ma ei tea, mis inimene see mu mantli endale sai, kes ei tunne, et tal vale mantel nagis ripub. Kuigi Vabank on nõus mulle mantli hüvitama ja kõik jutud, siis ma tahan oma mantlit tagasi! Ma ei taha raha, ma tahan oma imelist ja maailma kõige mugavamat ja käruga mätšivat mantlit tagasi! Palun ole inimene, mulle ei meeldi su mantel karvavõrdki, ma ei taha seda enda nagisse! See ei sobi mulle ja.. üleüldse – MA TAHAN OMA MANTLIT TAGASI!

Niisiis, kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel on võõras kollane mantel nagis, öelge talle, et ma tahan seda tagasi.

Laupäeval oli meil suht kodune päev. Hedon tuli koju… Reaalselt imelik oli öösel ja hommikul olla, et teda polnud. Mul oli juba reedel nii kurb teda hoidja juurde jätta. Tavaliselt hoiab keegi meie juures paar tundi vms, aga niimoodi pikalt.. Ja ma mõtlesin kahenädalasele reisile… Ma ei kujuta ette, igatsen juba kahe tunni pärast lolliks…

Ühesõnaga laupäev möödus lihtsalt koduselt. Välja arvatud see, et ma avastasin, et Kalmus on mu postituse peale lolliks läinud (vt eelmisi postitusi).

Pühapäeval oli isadepäev (sellest blogis eile Meelis) ja selle puhul käisime mu tädi juures söömas. Õhtul vaatasime nöosaadet ja nii see nädalavahetus möödus. Suht koduselt siiski.

Mis te nädalavahetusel tegite? Kuidas isadepäeva tähistasite?