Oh, jah, õnneks on ikka positiivset rohkem kui viis turtsuvat mutti

Mõnel päeval kommentaare lugedes tahaks küll läpaka vastu seina pooleks visata ja blogi kinni panna. Jumala suva mida ma kirjutan, või me kirjutame, kohe on sajandi häda. Mul on konkreetselt loo juures märgitud #KOOSTÖÖ ja inimesed lähevad nii leili, et ma valetan ja vassin.

Kui mitu lugu te päevas avate kuskil Delfis või Postimehes, loete nagu uudist ja siis.. Ups, sisuturundus hoopis. Mis muidugi klassikalises mõttes ei ole mingi sisuturundus. Pealegi kui näiteks Facebookis ette jääb, ei näe üldse sisuturunduse märki, avad loo ja siis võib-olla jääb silma. Mulle saatis just mõni aeg tagasi sõbranna lingi, et mis artikkel see on, nagu kella reklaam. Avasin ja ütlesin, et aga ongi ju sisuturundus.

See on veel suurem lollitamine kui minu blogi kus on selgesõnaliselt kirjas, et tegemist on koostööga. Igal avapildil, mis on makstud postitusel, on peal samas suuruses (font 30) kiri #KOOSTÖÖ. Selline oli minu valik reklaampostituste märgistamisel. Miks kõigil peab olema ühte moodi tärnike pealkirjas või esimese/viimase lausena “Tegemist on reklaampostitusega/Postitus sündis koostöös…” Seni kuni pole reguleeritud ja saab blogis loominguline olla, võime me ju kasutada erinevaid väljendeid koostöö märkimiseks või ei? Hakkan tulevikus nii tegema? :D

Lisaks on meil jätkuvalt väga palju neid blogisid, kus pole midagi kirjas. Kasvõi Paljas Porgand, kes minu teada ka ei märgista oma postitusi kuidagi. Aga noh, tal polegi vaja, sest peale reklaami nagunii muud pole. Ja ma ei toonud teda praegu siin näiteks, et küll on nõme. Minu meelest on tema blogi postitused ühed kõige paremad sisuturunduse postitused üldse. Väga pikad ja põhjalikud, ainult et mitte eriti huvitavad, kuna teda ennast on seal sees vähe. Aga see selleks.

Tulles tagasi minu blogi juurde, siis see hommikune postitus… Ma ei ole seda dieeti teinud, ma ei ole otsustanud, kas seda teha või mitte. Tundub ahvatlev, ja olen täna saanud palju kirju, kes on teinud ja kes seda soovitavad. Teisalt, see 40 päeva tundub mulle kohutavalt pikk aeg. Aga noh, olekski ju hea Woltist loobuda. Jumal, ma söön üks kord päevas Wolti, jälle draama.

Tellin mingi lõhefilee salatiga, mida isegi Orgu soovitaks, aga ei Wolt = surmavad kalorid.

Käin üks kord kuskil väljas, postitan Instasse pildi veiniklaasist ja juustuvaagnast, see võrdub kohe, et ma kugistan kogu juustuvaliku endale sisse ja kaanin kaks pudelit veini otsa.

Ma arvan, et on väga vähe neid, kes teavad, kuidas ma tegelikult elan või millest ma toitun, aga nagu näha, siis see millest ma ei kirjuta, seda pole olemas.

Mu meelest on tõesti keedumuna pilt suhteliselt pointless kuskile Instasse postitada (kuigi näed, olen postitanud) või pudrukauss (olen ka postitanud) või õhtuks kausitäis porgandeid-õunu (olen ka ilmselt teinud). Aga kui ma ei postita regulaarselt ehk ei tuleta teile kogu aeg meelde, siis järelikult söön burksi, friikaid, pitsat, magusaid keemiat täis kastmeid jne.

Kui ma kirjutan palju ma Londonis raha kulutasin või palju Tai reis maksma läks või et Jamie resto arve oli 140 naela, siis pole nagu häda, priiskan, aga no ikka põnev lugeda. Aga kui ma kirjutan, et mu aastane käive oli 40 000 siis ma valetan, pole võimalik, kujutlen endale ette. Ehk siis tegelikult polegi vahet, mida ma kirjutan, ma olen enivei debiilik, vassija, söön kräppi ja kirjutada ei oska, rääkimata üldse mingist turundusest või sotsiaalmeediast…

Kes meie tegemistega kursis tahab olla, need on oodatud liituma marimelli siseringiga (link!) Seal ehk tohib kirjutada ja öelda, mida ma tahan :)

Kõik päevad ei ole vennad, või õed, või kuidas see lause iganes on. On paremaid ja halvemaid päevi. Täna on üks see halvem. Aga õnneks on suures plaanis positiivset rohkem kui negatiivset. Ma tean ju ise ka, et alati on neid kes tegelikult toeks oleks rohkem kui neid, kes nähvamas käivad. Aga kuna nad seda kogu aeg teevad, siis tundub, et neid on palju. Tegelikult umbes viis kibestunud hinge, kellel lihtsalt pole enda elu, mida elada.

Nii et ma blogin ikka edasi ja täpselt nii nagu mulle meeldib. Ma ei hakka ütlema, et ära tule siia, kui sulle ei meeldi, see on minu blogi ja teen mis tahan. See on minu avalik kodu, kuhu ma su lasen. Austa seda ja lepi, et on ka teistsuguseid inimesi kui sina ja kõik inimesed maailmas pole ühesugused, veelvähem 500eurosed kupüürid, et kõigile meeldida.

Näeme marimelli siseringis! Muah!