Kuigi ma ei ole kuude viisi Perekoolis käinud, siis tean ma juba ette, kuidas selle postituse peale nad aktiveeruvad (tegelikult näitas seda juba säästukonto postitus, sest ma tunnen ära kohe kui Käod siia kommenteerima satuvad), et “jälle mingi oma kodu jutt, blogi raudselt nii välja surnud, jälle klikke vaja..”
Ei, sõbrakesed, ei. Meie blogi ei ole välja surnud, vaid on aktiivsem kui kunagi varem ja ma ei saaks rohkem rahulgi olla oma eluga hetkel, aga iga jumala kord kui ma kuskil moka otsast seda oma kodu jälle mainin, on mingi kaarnate kari blogis kohal ja siis ma tahan neile vastata ja siis… ma näen, et need kommentaarid läheksid kilomeetristeks ja lihtsam on blogipost teha. Selle postituse inspiratsioon tuli konkreetselt selle säästuaasta postituse kommentaaridest.
Mina usun teisse ja elan kaasa ka teile :). Praegu pole just kui palju ju muutunud teie jaoks selle säästmisega st millestki ilma ju pole jäänud :) . Arvan, et kui suudaksite veel veel natsa pigistada, siis tàituks kindlasti! Nagu sa ise ytlesid, et päris nagu rott kah ei viitsi elada, aga samas mõtle kui hea oleks, et ostad oma kodu välja oled paar aastat nii ökol reziimil kui võimalik, aga ylejäänud elu on lust ja lillepidu :)!! Edu ja jõudu!!
Hakkasin vastama, et olen selle oma koduga ikka nii kuradi kahe vahel. Kas maja või korter? Kas ikka osta või edasi üürida? Ja siis hakkas tulema neid kommentaare, et ma kujutan endale ette, et meil üldse säästukonto on jne. Noh, ütleme nii, et mida ma olen aastatega õppinud – ignoreeri lolle. Ma ei pea kellelegi tõestama, et mul on säästukontol 21, või 31 või 81 tuhat, ma ei pea kellelegi tõestama, kus kontol see raha on, ma ei pea mitte midagi kui ma ei taha.
See, kas anonüümne lugeja (minu jaoks) usub mida ma kirjutan või ei – kui aus olla – see on tema vaba valik. Ma tean täpselt, mis mu kontodel toimub, palju ma teenin, kui palju toob sisse blogimine, kui palju töötamine, kui palju erinevad projektid, kui suur on meie blogi külastatavus ja erinevate postituste klikkide arv jne.
Ootaks jah pigem blogipostitust, teemal “miks oma kodu nii mõttetu on ja kõik inimesed hoopis väikestes üürikorterites elama peaksid”. Polegi sellest veel mitte kunagi teie blogis lugenud. Hakake parem reaalselt raha koguma, siis ehk tekib ka soov endale päriselt kodu osta. Arusaadav, et kui tegelikult säästuarvel tuul puhub, siis “ei soovi ka oma kodu”.
Konkreetselt Perekooli kägu ju. Asi ei ole, et ma ei taha oma kodu. Me ei ole mitte kunagi öelnud, et ei taha. Lihtsalt elu on läinud nii, et meil hetkel ei ole oma kodu.
Vaadake, kui mina ei oleks elanud teadmises, et mul on Kakumäel maja (küll korralikku kõpitsust ja kanalisatsiooni vajav), mis ühel päeval jääb mulle ja kui meile ei oleks seitse aastat igal sammul kinnitatud, et “see kõik jääb Meelisele (ehk siis maja Tallinna kesklinna piiril ning maja Tartus), milleks te oma raha raiskate, elage ja võtke vaikselt, mitte nagu meie nooruses”, siis oleks meil see oma kodu olnud ilmselt juba 11 aastat tagasi olemas..
Aga kõik läks vastupidi. Mina jäin oma lapsepõlvekodust ilma, jah, võin siin end süüdistada, et olin isekas ja miks ma ei rabelenud selle 70 tuhande euro suuruse võla klattimiseks verd ninast välja.. Teisalt elasime me selles “kõik jääb Meelisele” vales. Meie õnn aga saabuski siis, kui see suur vale ilmsiks tuli. Seal Tallinn-Tartu maanteel saimegi aru, et nüüd tuleb midagi tegema hakata. Ja me hakkasimegi. Lihtsalt kõik ei läinud nii kiiresti nagu oleks võinud. Tavaliselt võtabki kõik hea aega.
Ja me võime siin heietada, kas sellel kõigel oli pointi, uskuda, mitte uskuda, loota, mitte loota jne. Mis olnud see olnud, hetkel oleme me hetkes, kus me korjame raha, kus meie unistustes on oma kodu, aga kas selleks on pikaaegne üürikodu või päriskodu, korter või maja, uus või vana – see on juba eraldi teema.
Me sõbrad ostsid endale korteri. Ja järgmisel nädalal pärast ostu kukkus radikas seina pealt maha. Kelle mure? Nende. Kui suurem osa nende raha oli läinud korteri alla, siis nüüd tuli kiirelt jebida veel mingi radikajamaga.
Oleks nad edasi üürikas olnud – pole mingit muret, kõne omanikule ja pole sinu asi. Sama teema mingi vannitoauputuse või uue aia või mänguväljakuga hoovis. Pole sinu mure kui sina omanik ei ole.
Ma põgusalt jõudsin seda kommenteerida kui keegi juba kraaksus vahele, et kas ma hakkan umbes muldpõrandaga elamist endale ostma, et vannituba kohe läbi laseb ja radikas seinalt maha kukub. Me sõbrad ka ei ostnud lagunemisseisukorras korterit. Jumala korraliku korteri ostsid. Aga näed… juhtub.
Ja siit jõuame me juba järgmise punktini. Kui ma ütlen, et ma tahan totaalselt uut elamist, et astuda sisse ja asuda elama ja siis tulevad teadjad kohe rääkima, et me võiksime osta ikkagi muldpõrandaga maja, sest selle saab kätte kolm korda odavamalt ja ise korda teha ja nokitseda ja siis tuleb ikka see õige kodu tunne ja…
Kuulge, olgem ausad. Ei ole ei mina ega Meelis kumbki mingi “Naabrist parema” materjal, kes nokitseks ja ehitaks. Ma tahaks reaalselt osta juba tapeeditud seintega korteri kus kraanikausi äärel on seebidosaator ka, et ma ei peaks midagi mõtlema ja oma pead vaevama.
Meie Facebooki sõber ostis just omale aura ja ajalooga maja ning mis seisus ta nüüd on? Maja, mis nägi välja üsna korralik, lõpetas suht neli seina ja katus situatsioonis. Ei möödu nädalatki, kui ta jälle mõnda ehitusmeest ei otsiks, kes teeks kas vundamendi korda, paigaldaks uued kanalisatsioonitorud, elektrijuhtmed jne. Kas see aeg ja närvikulu pole midagi väärt? Huviga ootame, et mis see ajalooga maja hind siis lõpuks kokku läheb maksma. Kas see tõesti tuleb siis nii palju odavam kui mõni uus?
Oletame, et me ostame 2022 maja, siis ca 10-15 aasta pärast kolivad lapsed välja ja me istume seal oma majas, siis on see nii omaks saanud, et ei taha loobuda ja olemegi nagu suurem osa vanu inimesi praegu, et nui neljaks, lähen siit jalad ees. See pole mulle ka mokka mööda. Osta aga 200 tuhande eest korter, tundub ka ajuvaba, kui selle eest saaks maja. Oh, ma võiks heietama jäädagi sel teemal. Meelis on jällegi maja fänn, et saaks muru niita ja nokitseda jne. Kuigi viimasel ajal on ka tema hakanud mõtlema ja oma seniseid soove teisest küljest vaatama hakanud.
Haha. Ausalt. Kui te arvate, et me ei räägi sellest omavahel või ei aruta neid teemasid, siis arutame küll ja iga jumala kord jooksemegi tupikusse, sest me ei suuda sedagi ära otsustada, kas mõistlikum oleks kallis korter või maja või odav nokitsemist vajav maja. Kas me tahame siduda end lehtede riisumise, õunte korjamise, lume rookimise ja muu majaga kaasnevaga või naudiksime me parem elu, kus sellega tegeleb ühistu ja sinu rahakott kannatab natuke rohkem. Aga stressi on selle võrra vähem, et ise mõni remondimees leida.
Ja rääkides uusarendustest ning tutikatest korteritest, siis selles osas ma pean vist veel eraldi postituse kirjutama. Käisime hiljuti ühte arendust vaatamas ja päriselt ma sain väikese šoki. Mis asjad need on? Kes üldse ehitab selliseid elamisi. Ja mis veel hullem, kes üldse ostab selliseid kortereid. Hinnad nagu majadel, aga ruumi nagu puukuuris.
Ja siis mõtleme jälle – julmalt lihtne on üürida, ela ja ole ja jumala suva kõigest. Millegi eest sa vastutama ei pea peale enda heaolu.
Aga nagu ma ilmselt kõik need postitused oleme omal ajal lõpetanud, lõpetan ma ka täna – küll see oma kodu tuleb. Varem või hiljem. Tulemata ta ei jää. Lihtsalt peame leidma selle õige. Selle klikiga koha, millest süda enam üle ega ümber ei saa. Ja ma ei tea täna, kas see on muldpõrandaga remonti vajav maamaja kaevuga hoovil või mitmesajatuhande eurone ridaelamuboks või luksuskorter Tornimäel.
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…