On kahte sorti emad…

Ajendatult kahest kokku langenud asjast eile – üks “vana hea” skandaal jaanuaribeebide grupis (hea vs halb ema, kes annab mida süüa jne – vana hea ühesõnaga) ja teine “lähme sõbrannaga välja”, panid mind tõdema, et kodusemate emade lapsed on rohkem arenenud, kasvavad isekeedetud püreede peal, aga seelikusabas kinni jonnipunnid.

Ma näen praegu enda pealt, et meie beebi on “tuubibeebi” ja ei rooma. On kõhuli ja paneb end õigesse asendisse, aga ei rooma. Rullib mööda elamist magu kirpe täis koer. Roomata lihtsalt ei viitsi.

Meie beebil pole hambaid. Ei tea mina, kas see tuleb sellest, et mul pole iga päev aega pool päeva tal näppu suus hoida ja igemeid hõõruda või annan ma talle liiga vähe asju pihku, mida närida või ongi see ealine asi.

Meie beebi on seltskondlik ja ei karda eriti kedagi. Meil käib alati keegi külas ja ta on inimestega harjunud. Kui ma pean tunniks-kaheks kuskil käima (üksinda saab asjad kiiremini aetud, kui käruga), siis tal pole probleemi, et ma silmapiirilt kaon. Ta hüppab ikka rõõmsalt oma mängutoolis, võtab piima ja söögi vastu tuubist, lusikast, kausist, ja kellelt tahes.   Meie beebi ei tea, mis on jorisemine ja nutt. Üldiselt. Loomulikult ta jonnib veidi, kui unepoiss peale tuleb, aga silmad vastu võitlevad, poos on paha või krooks on tegemata, aga mingit lakkamatut nuttu meie majas pole nähtud.

Beebi magab öösiti üsna korralikult, korra-kaks ärgata, et lutt suhu panna või ta kaissu haarata – ma ei nimetaks seda isegi une segamiseks või ärkamiseks.

Võib-olla on mul lihtsalt vedanud. Aga teistpidi ma näen, et need emad, kes on rohkem kodus ja tegelevad nö rohkem lapsega, nende lapsed roomavad, neil on hambad, nad võõrastavad teisi viie minutiga ja jorisevad nagu hädapätakad, kui emme silmapiirilt kaob.

Okei, ühtpidi on see iga ema oma asi kuidas ta last kasvatab, teistpidi miks on vaja laps kohe nii ära hellitada, et sa ei saa isegi kinno minna või korraks poodi, ilma et kisa taevani oleks.

Eile oli täpselt selline situatsioon. Otsustasime sõbrannaga kinno minna ja minu üks teine sõbranna pidi hoidma kahte kaheksakuust. Hedonit on ta ennegi hoidnud ja ei kartnud ta seda väljakutset.

Seis oli selline, et nii kui nad kolmekesti jäid, läks üks kisa lahti. Siis hakkas teine laps (Hedon) nutma, sest kuulis teise beebi nuttu ja nii nad lasid. Vaheldumisi. Kuniks me otsejoones kinost tagasi tulime.

Sõbranna laps lihtsalt tilkus higist, riided olid läbimärjad, silmis oli ahastus – kus ometi on emme?

See on ühtpidi nii kurb, et ta nii kurb oli, teistpidi on see nii nõme, et ta nii emmekas on. Ja enam pole midagi teha ka. Nüüd ta ongi harjunud, et emne on alati kohal ja see võõrutamine on ilmselt raske.

Ühe teise sõbrannaga lähme me juba viimased neli kuud välja. Tema laps on ka emmekas. Aga ta mees on ka tropp. Teab, et tahame välja minna ja siis venitab koju tulekuga nagu tatt, meil juba isu läinud ja kohad on kinni jne ega me ööklubisse ronima ei hakka. Täna uuele katsele.

Tahaks näha, et see issi viitsib oma mugavustsoonist välja tulla ja ühe õhtu lapsega kodus olla ja sealjuures mitte vinguda. Sest tema jaoks on mõeldamatu, et tema peaks öösel ärkama või hommikul natukene last vaadata, et terve öö üleval olnud ema natukenegi magada saaks…

Hea vs halb isa on teine teema, sellest mõni teine kord.

Aga noh, ongi kahte sorti emasid. Ja mina ei tee kedagi maha. Las igaüks kasvatab nii nagu õigeks peab. Lihtsalt kõrvalt vaadates tunduvad mõned emad kanaemad, teised jälle mulle rongaemadena ei tundu. Aga ega pole vahet, mida sa teed, kellegi meelest on nagunii valesti. Tavaline.