pealkirjata hala

Ma ei julgegi enam blogida või midagi öelda, olen jälle rongaema, kelle laps isegi ei tea, et tal on ema.

Üks eilne kommentaar oli ikka tippude tipp!

Appi! Veel haigemat teksti annab lugeda! Sina, kes sa pole oma lapsele ema eest olnudki, tuled sellist sitta kraaksuma! Ja ära tule siia kirjutama mitte kunagi, et sinu laps sul jalge otsas ripub, või sinu lahkudes ta jääb sind nuttes tagaigatsema. Sest kui nii juhtub, siis oh jeesus, siis sa lõpuks oled hakanud oma lapsele ka ema olema. Varsti Hedon armastab oma lapsehoidjat rohkem kui sind. 

Küll on tore, et minu blogilugejad minu elu nii hästi teavad. Sellest kommentaarist jääb mulje, nagu ma oleks kodus 1-2x kuus paariks tunniks – just nii tihti käib Hedonil hoidja.

Ja siis keegi kirjutas veel, et mu last hoiavad suvakad – kõlab nagu see jaanuaribeebide emme, kes kunagi midagi tuututas, et ma olen hoolimatu ema…

Nojah, ju ma siis olen, et tahan mõnikord oma aega või et mul on nii normaalne mees, kes annab mulle oma aega või kasvõi töölt tulles nö lapsega tegelemise üle võtab…

Sellistel hetkedel, selliseid kommentaare lugedes.. Ma ausalt mõtlen, et nahhui nada mul on vaja kirjutada.. Ja kui ma jälle Hedonist ei kirjuta, on jälle häda – miks ma temast ei kirjuta. Kui ma kirjutan reklaamtekste, on häda – nahhui sa reklaamid. Kui ma kirjutan elust enesest – olen mõttetu eit, kelle jaoks kõik on must-valge jne.

Jumala eest, need on minu mõtted ja ilmselgelt need ei peagi kõigiga ühtima. See olekski veidi naljakas, kui kõik mis mina teeks või ütleks, meeldiks kõigile…

Tõmban tänaseks internetijuhtme seinast välja!