Perekool – küsida võib kõike…

Teate, mulle tutvustas üks lugeja ükspäev lugusid, mida minust Perekooli on tehtud. Ma ausalt ise ei käi seal chillimas, pole sellist aega lihtsalt. Aga ma siis nüüd võtsin kätte ja süvenesin natuke nendesse lugudesse…

Üks asi on see, kui keegi kirjutab, et ma olen loll (okei!), paks (okei!), halb ema (okei!) – teil kõigil on see õigus arvata, mida te tahate, eriti juhul kui te mind üldse ei tea, aga mis mind reaalselt närvi ajab, on need käod, kes lihtsalt paska toodavad. Lihtsalt mingit ajuvabadust ja umbluud kokku kirjutavad.

Marimell( blogija) andis beebile pastat?! (link!)

Õnneks on seal normaalseid inimesi, kellele ma ei pea isegi seletama, et “andsin maasikat ja pastat” tähendabki tegelikkuses seda, et ta sai lusikatäie pastat endale ette, et sellega põhimõtteliselt mängida – tunnetada seda tekstuuri, lutsutada seda korraks suus ja välja puristada. Või maasikast andsin kaks sentimeetrist ampsu, et ta saaks lihtsalt maitse suhu, et näha, kas tulevad punnid või ei.

Täpselt nagu siin mõni postitus tagasi, kus ma ütlesin, et laps sai kalasuppi ja sorbetti, ega see ei tähenda, et ta sõi ära kolmekilose lõhe või terve palli sorbetti, mõlemat ehk kaks-kolm ampsu ja needki imepisikesed.

Mõni inimene arvab, et ma olen ikka täis idioot – laps supleb peadpidi pastapotis ja laseb viis kilo maasikaid korraga sisse. No tulge mõistusele palun!

See pilt on lihtsalt perversne (link!)

Jutt käib siis meie beebi esimestest piltidest, kus ta kitarri peal tudub. Esiteks ei saa ühed aru, kuidas laps on sellises ruumis, kus on NII KÜLM, et isa peab kampsunis olema ja miks ta KÜLMA kitarri peal on.

Esiteks, oli see ruum nii kuumaks köetud, et seal higi tilkus. Sel hetkel kui Meelis korraks foto jaoks kampsuni selga ajas, oli beebil piisavalt soe. Kitarr sai samuti eelsoojendatud, et beebil mugav oleks. Ja veel, selleks ongi hea lapsi pildistada 5-10 päeva vanustena, et nad suurema osa ajast magavad ja ei hooma väga biiti, neil on tunne, et nad on veel kõhus :)

Ja keegi vihjas ka sellele, et Meelis ei hoia last kinni ja ta võib sealt maha kukkuda. Minu meelest on laps terve kehaga Meelise keha vastas ja ei kuku ta kuskile. On ikka mõnel mured, ausalt?!

Teine samasugune rongaema on Marimell

Leidsin enda nime ka kuskilt Malluka teema alt. Et olen räme rongaema ja loobusin imetamisest otsitud ettekäänetel. Noh, kui meditsiiniline näidustus on otsitud ettekääne siis okei.

Kirjutasin kogu oma rinnapiima saaga lahti siin (loe!), ei pea vajalikuks seda uuesti otsast jutustama hakata, aga lühidalt:

Mu rinnapiima probleem oli meditsiiniline. Tänu maovähendusoperatsioonile, puudus mu kehas vajalik kogus vitamiini B12 (kõik opi läbinud, tarbige korralikult vitamiine!), mis omakorda soodustab rinnapiima teket. Kuna vitamiini oli vähe, oli ka piima vähe. See polnud minu laiskus või mugavus, või veiniisu vms mitte imetada. See oli puhtalt meditsiiniline ja kui keegi oleks mulle raseduse ajal öelnud, et kugista kahe suu poolega B-vitamiini lisaks, siis ma ilmselgelt oleks seda teinud. Mul soovitati võtta edasi oma tavapäraseid vitamiine + lisaks rauda ja rasedatele mõeldud vitamiine. Natuke jäi väheks. Aga sellegipoolest, mu laps pole näljas, saab ikka ema- (ja rohkelt ka isa)- armastust, niiet meie ei näe probleemi.

Miks ta ikka veel nii paks on?

Ja iga teema jõuab ikkagi lõpuks selleni, et kuidas, kurat, ma ikka nii paks olen. Ma kaalun hetkel 68 kilogrammi. Jaaa, ma tean, keegi ei usu seda, sest ma tundun nii paks, aga no kui kaal nii näitab, siis nii on ja see kaal pole katki :D Inimesed ongi erinvad. Ma olen megalühike, eks ma seepärast tundungi nagu pall mõne jaoks.

Kui on ka neid, kes ütlevad, et ma ei peagi paar kuud (okei seitse) pärast sünnitust tippvormis olema, siis mõnel on ikka sajandi mure minu kaaluga. Ja sellega, et ma operatsioonil käisin. Johhaidi, see operatsioon ei ole mingi maailmaime, või igavene ime, oleks õigem öelda.

Kehakaalu langust pärast bariaatrilist kirurgiat väljendatakse tavaliselt ülekaalu kaotuse protsendina. Pikaajaline (üle viie aasta) kaalulangus peale bypass operatsiooni on 65-70% ülekaalust, peale sleeve operatsiooni 55-60%.

Näide minu kaalust: patsient, kelle ideaalkaal on 55kg* kaalub enne operatsiooni 111kg, seega on tal üleliigset kaalu 56kg. Viis aastat pärast operatsiooni on tema eeldatav kaalulangus umbes 37kg ehk kaks kolmandikku oma ülekaalust ja ta kaalub 74kg**.

* kuigi KMI järgi võiks see veel paar kilo väiksem olla, ei tahaks ma sellest enam vähem kaaluda, sest 56-57kg juures nägin ma juba natuke haiglane välja, eriti siis kui ma pildil ei poseerinud.

** ma kaalun 68kg

Kaalulangus vahetult peale lõikust võib olla väga kiire, meestel kuni 25kg esimesel kuul. Kiire kaalulangus kestab kuni kuus kuud pärast lõikust (minul kadus kuue kuuga 38kg), seejärel aeglustudes, kuid kestes veel umbes aasta (minul oli aasta hiljem kaalukaotus -49kg). 1,5-2 aastat peale operatsiooni saavutavad patsiendid oma madalaima kehakaalu, olles kaotanud 75-80% ülekaalust (mina olin kaotanud -55kg ehk 99% ülekaalust!).Üldiselt pole selline tulemus siiski püsiv ning valdav osa patsiente võtab kaalus 5-10kg juurde, seejärel kaal stabiliseerub (kolm aastat hiljem oli kaalukadu -49kg). Seega, mõningane kaalutõus sel perioodil on normaalne ja ootuspärane.

Rasedusega võtsin juurde 20kg, millest tänaseks on kadunud 14 ja ma tõesti ei näe pointi, miks ma peaks praegu ennast lolliks rabelema selle kuue kilo pärast. Küll see ajapikku kaob :) Okei, “ideaalkaalust” on puudu 13kg, aga ka see pole tõmblemist väärt.

Nagu statistika näitab, siis ka praeguse ülekaalu juures olen ma kaotanud kuus kilo rohkem, kui keskmine opilkäinu.