PETMISEST: inimesed muutuvad

Ma mäletan, kuidas ma kümme aastat tagasi pidasin suudlemist petmiseks. Täna on see minu jaoks nonsenss. Inimesed muutuvad. Ma mõtlen just, et nende mõtlemine muutub. Mitte, et petjageeniga inimesest saaks nunn. Kuigi ka seda võib ilmselt ette tulla.

Viimaste nädalate sündmuste ja ka minu blogipostituste valguses, olen ma aru saanud, et ma olen muutunud. Mu mõtlemine on ikka kardinaalselt muutunud.

Mäletan, et 10-15 aastat tagasi poleks ma ilmselt mingit petmist andeks andnud. Ma mäletan, et kirjutasin kunagi Õhtulehes ühe arvamusloo, et ei ole võimalik, et sa komistad oma t*ra kellegi sisse. Ei ole võimalik. Täna.. kõik on võimalik.

Ma arvangi, et isegi kui naised seda tunnistada ei taha, või miks mitte ka mehed. Lihtsalt pigem on see, et mehed vist petavad. Või sellest räägitakse rohkem, ilmselt petavad ikkagi naised ka.. Aga mu point on selles, et kui sa oled 25 ja lastetu, niisama kellegagi paar aastat koos olnud, siis sul on pärast petmist nii sitt tunne, et pakid oma seitse asja kokku ja tõmbad minema. Kui sa oled 35 (nagu mina varsti), sa oled aastaid kellegagi koos olnud (me oleme 9), olete ehk isegi abielus, teil on laps(ed), ühine eelarve, ühised tulevikuplaanid.. Siis ma arvan, et on kergem silm kinni pigistada petmise osas.

Ma saan aru, tunne on ikka sitt – petetud pole hea olla, ei mehel ega naisel, sa arvad ehk, et ta ei väärtusta sind piisavalt… Või siis süüdistatakse seda teist naist – on naaskel, ujus mehele külje alla, sebis ära… Teistpidi mõtlen ma alati nii, et ühel kepil on alati kaks poolt. Miks ta pettis? Mis tal jäi kodust saamata?

Ma olin 16, kui mul oli suhe. Endast kaheksa aastat vanema mehega. Kellel oli kodus naine. Kellega ta oli koos olnud kooliajast peale. Ma teadsin seda suhteliselt algusest peale. Võtsin 16aastaselt teadlikult vastu otsuse – ma olen armuke. Ma sain juba siis aru – see, mis nende vahel toimub, pole minu asi. Mina ei saa siin vahel olla mingi moraalijünger – kuule, proovi ikka oma naisega ka, ära nüüd räägi temast halvasti, ta ju armastab sind. See oli nende vaheline asi, millest mina hoidsin eemale. Olingi valmis ja nö nõus, et meie asi toimib seni, kuni meil on hea ja kui see peab lõppema, siis see lõppeb nii ehk naa. Kui peab jätkuma, siis jätkub nii ehk naa.

Viis kuud hiljem tekkis sel mehel võimalus minna tööle teisele poole maakera. Ta läks. Meil oli meeldiv hüvastijätuõhtu ja kõik. Me isegi ei leppinud kokku, et oo helista.. See oligi määratud siis lõppema. Elu läks edasi. Muidugi ma olin kurb. Ma olin 16. Ja armunud. Noh, sama oli ka tema naine. Kes otsustas siis, et mida muud teha, kui võtta ühendust oma mehe endise armukesega ja uurida, kas X on sulle ka helistanud, näe, mulle helistas… Kui ma teatasin, et ei, ei ole ja ma ei ootagi ta kõnet, siis… Ühesõnaga, ta helistas mulle päris mitu korda ja kui ta alguses hooples, siis paar nädalat hiljem ta lihtsalt halas mulle telefoni, milline tont see vend on ja üldsegi, tema nii armastab teda ja blabla. Ta otsis vestluskaaslast, kellega koos seda meest klatšida. Minul polnud sellele mehe kohta midagi halba öelda. Meie suhe toimis. Olenemata sellest, et ta oli nö poolik – armukese tasandil. Meie jaoks oli fun. Ma olin 16 ja ma sain aru, et appi… Ma oleks ka sellise frukti juurest kõrvalsuhtesse põgenenud :D

Minu teada peaks neil hetkel kaks last olema ja nad peaks abielus olema. Võimalik, et mees on korralik ja mingeid libastumisi endale enam ei luba, sai oma õppetunni kätte 20 aastat tagasi ja elu on lill. Ma tõesti ei tea.

Samas ma mõtlen, kui mina oleksin täna situatsioonis, et Meelis petaks, siis ma ei jätaks teda maha, ei pakiks oma nodi kokku, ei haaraks last kaenlasse ja koliks välja. Miks? Sest olles ligi 10 aastat koos olles, saangi ma aru, et see on mingi hetkeline libastumine. Jah, kui see asi kestaks kuid, siis ma ilmselt mõtleks edasi ja ilmselt teisiti. Aga mingi ühekordne „Malaisia tripp“ meid ei lahutaks. Kindel see.

Ja ennetades kommentaare, et me olemegi mingid imelikud vabameelsed, kelle jaoks kõik mõistusevastane on normaalne.. Ei, asi pole selles, et me elamegi mingis vabas suhtes – me ei ole otseselt kokku leppinud, et a) me võime teistega ka magada või b) me ei tohi teistega magada. Meil lihtsalt on kujunenud nii, et ME EI MAGA teistega.

Mõelge, kuidas te ise 10 või 15 aastat tagasi mõtlesite. Kuidas petmist defineerisite? Kui te reaalselt täna seisaks silmitsi, et mees ongi komandeeringus olles kellegagi hullanud. Kui reaalne on see, et te kohe lahku läheks?

Usun, seda on sitt tunnistada, aga te annaks andeks. Võimalik, et te ei oska seda näha enne kui see käes on. Aga näiteks mina ei kujuta ette, et ma oleks Meelisega lahku läinud, sest ta ühel peol vähe ülemeelikuks muutus. Rändom üks kord. Rändom pidu. Rändom naine. Kellega ma siis täna abielus oleksin, last kasvataksin ja koos elu elaksin, reisiksin, blogiksin, ühist äri ajaks? Lihtsalt sellepärast oleks lahku läinud ja draamat teinud, et ta üks kord libastus? Rändom ju.