Meelis kirjutab: see on meie pere saladus

Viimased neli aastat olen ma käinud igal aastal ühes kindlas Tallinna lasteaias jõuluvana tegemas. Nad broneerivad mind juba aasta ette ehk et kui on lasteaia viimane jõulupidu, siis lepime kokku, et järgmisel aastal uuesti…

Tavaliselt on detailide üle rääkimine jäänud septembrisse-oktoobrisse ja kõik on senimaani toiminud ideaalselt. Paljud lasteaiad on minust ilma jäänud, sest tean juba kindlat kinnist nädalat detsembris pikalt ette. Ja jõulupidu pole sünnipäev, et pea millal tahad, ikka jõulude eel.

Aga sel aastal tekkis meil probleem. Nimelt käib samas lasteaias ka meie laps. Eelmisel aastal kui ma meie perele rohkem naljaviluks jõuluõhtul külla läksin (meie omade pidu jäi tee peale), siis tundis Hedon mind kohe ära. Olenemata sellest, et mul oli punane kuub ja habe ja prillid ja ma polnud tavapärane mina. Ta tuli mulle lähedale, vaatas prillide vahelt silma ja ütles „issi!“

Nüüd, kui ta räägib ikka oluliselt rohkem kui paarisõnalised fraasid, ja peab maha pikki monolooge, siis on ilmselt keerulisem teda nö vaikima sundida. Ma kardan, et kui ma astun peole sisse, siis ta kisab üle saali, et see vanamees punase kuuega on tema issi. Mida siis teha?

Ma olin nõus loobuma Hedoni rühma jõuluvana tegemisest või siis, et jätame Hedoni peost ilma. On ta ju veel väike ja ei saa täpselt aru. Õpetajad laitsid selle mõtte maha – mitu kuud õpitakse laule ja salme, tantse ja tralli – ikka selleks, et jõuluvanale esineda. Ja kui Hedon koju jääb, siis ta ei saa aru, milleks õpiti ja kuhu see jõuluvana siis jäi. Seega täiesti õigustatud, et minu laps ei tohiks peost ilma jääda.

Nüüd ongi meil valminud plaan, kus Leenu juba praegu räägib Hedonile, et kas sa tead, et varsti hakkavad päkapikud käima – kusjuures, ta mäletab päkapikke! Eelmisel aastal tal päkapikud käisid ja hommikune sussivaatamine oli tal juba veres. Ta muidugi jooksis sinna tšekkama ka pärast lõunaund… Igaljuhul on Leenu talle rääkinud, et kui päkapikud käima hakkavad, siis tulevad jõulud ja jõuluvana ja siis sosistanud sinna otsa… Et ta saaks aru, et see on saladus. „Hedon, sa ei tohi kellelegi öelda, aga sinu issi ongi jõuluvana, see on saladus, eks!“

Ta ei ole praegu erilisi märke näidanud, et ta aru saaks, mis me räägime. Aga Leenu kiitleb, et küll ta saab aru, et ta rääkis Hedoniga Türgi reisist ka kui mind kodus polnud ja Hedon ei reetnud mulle reisile minekut.

Ma hakkan juba detsembri algusest käima firmade jõulupidudel, panen ju end kodus valmis, et minna… Ta näeb ju mind kuuega, habemega, jõuluvanana.

Kui te pakute mulle esimese asjana välja, et peida kodus kuub ära või varja seda, siis ma kinnitan, et selline asi ei ole võimalik. See kuub peab mul kodus olema ja kuskil rippuma, samuti ka habe ja juuksed. Ja seda mitte kapis. Kui ma ühe peo lõpetan, on see paksendava olekuga kuub läbimärg, see peab järgmiseks peoks ära kuivama. Kogu varustus peab sellel perioodil olema nähtaval kohal ja õhku saama. See tähendab kapist väljas, mitte päris, et ma seda akna peal eksponeeriks.

Seega ei õnnestu mul oma kostüümi lapse eest kohe mitte kuidagi peita. Eelmisel aastal kui mulle seda õmmeldi, siis kasvas õmbleja peres ka väike tüdruk, kes loomulikult päris, et miks emme jõuluvana mantlit õmbleb. Ta rääkis siis lapsele, et üks onu on väga suur jõuluvana fänn ja ta tahab endale talveks samasugust sooja mantlit. Päris leidlik. Aga ma ei saa vist peituda selle taha, et mulle nii meeldib jõuluvana, et tahan tema moodi välja näha.

Seega, ma loodan, et ta saab aru, et tegemist on meie pere saladusega ja sellest lasteaias kõva häälega rääkida ei tohi. Teistpidi arvan ma, et isegi kui ta kellelegi ütleb, et näe, minu issi (kuigi ta vist on liiga väike, et mõelda, oo, minu issi, uhkeldan siin natuke) siis keegi ei usu teda, sest Hedoni issi ei saa olla Jõuluvana ja nii lihtsalt on.

Kui aus olla, siis ma isegi ei tea enam, mis seisus see jõuluvana teema on, et kas teen siis mina või teeb keegi teine. Meil endal oleks paar tuttavat pakkuda küll Jõuluvana tegema, aga samamoodi tunneb Hedon nemad ära. Ja ikka ja jälle tuntakse kellegi sõber-tuttav üldiselt laste poolt ära, pole nad nii lollid midagi.

Aga mis teie arvate, kuidas oleks kõige õigem sellele läheneda? Peaksime mingit muud lahendust proovima kui „see on meie pere saladus“?