Täna aasta tagasi, lahkusime me Kambaldast, või noh, mina lahkusin, sest Meelis töötas minust eemal, aga mina veetsin oma Austraalia elust kuus kuud seal.
Päris kurb on meenutada. Seal oli tegelikult tore. Missiis, et seal oli väike koht ja draamat jalaga segada ja et tänaseks on see koht suhteliselt välja surnud, kuna kaevandused on kinni ja tööd vähe jne…
Õnneks on mul kontakt sealsete armsate inimestega säilinud ja ma olen kindel, et kui mitte lähiajal, siis kunagi kohtume me kindlasti veel. Nemad on alati teretulnud Eesti ja Phuket on koht, kus saame kindlasti millalgi kokku.
Ma sain sealt endale mõnusa kokakogemuse, noaga õigesti hakkimise kogemuse (mäletan, kuidas Tane ütles, et võtab mu kalli noa ära, kui ma õigesti hakkima ei hakka). Ma sain sealt endale toredad sõbrad, üks neist on lapseootel hetkel nagu mina ja just täna selgus, et ta ootab poega, tema tähtaeg on vaid nädal enne mind.
Ja mu megaarmas kiisu Felix, ma ei ole tema järele ammu juba küsinud, nii on lihtsam.
Ja kõik need inimesed seal – ka see Gav, kes osutus ilgeks petiseks ja kriminaaliks, ta oli ikkagi mu korrusenaaber pea terve selle aja. Ja Jed, kes armastas kartulisalatit ja minu tehtud omletti. Ja Nati lapsed, kes olid nii armsad alati.
Oeh, mingismõttes tahaks tagasi ja mingismõttes on hea kodus olla.
