Categories: #elulineblogi

Poole aastaga lähenevad kulud kuus juba kolmele tuhandele!

Ma saan aru, et pole vahet, kas inimene teenib miinimumpalka ja elab sellega palgapäevast palgapäevani või teenib ta Eesti keskmist ja elab sellega palgapäevast palgapäevani või teenib ta 3000€ ja elab sellega palgapäevast palgapäevani või teenib ta viis, kümme või kakskümmend tuhat ja elab sellega palgapäevast palgapäevani – inimesed, sissetulekud ja kulud on erinevad. Mõne jaoks tundub võimatu teenida kolm tuhat, mõne jaoks paarkümmendtuhat ja mõne jaoks on võimatu hakkama saada tuhandega, aga inimesed saavad hakkama igasuguste summadega, sest nende standardid on erinevad. Kui mulle alguses tundus, et mu blogipostitus võib olla ülbe või hooplev või ma tundun eriline snoob oma summade juures, et halan, siis sain aru, et tegelikkuses ongi inimeste sisstulekud ja kulud erinevad ja hala elektrihindade üle on ka ettevõtjatel kelle käibed on miljon ja elektriarved viiskümmend tuhat.

Mul on alati kuu alguses 1-2 päeva kui ma teen enda ettevõtete alt arveid ja maksan ise laekunud arveid. Kõikvõimalikud projektide ja blogikoostööde jne arved panen endale jooksvalt kirja ja siis ükskord kuus jõuan to do listis selleni, et need ära teha ja välja saata. Ühtlasi maksan ka mulle tulnud arveid ja panen kõik oma imetabasesse excelisse kirja. Nii next level ma veel pole, et ma toidupoe ja muid arveid sinna sisestaks, aga küll tuleb see päev ka.

Ma just ükspäev ütlesin Meelisele, et minu õnneks, ei ole me pidanud siiani poes käies vaatama hinda – me küll ostame 90% ajast allahinnatud asju, sest – miks mitte, mu meelest on see ainuõige koht kust säästa, aga et suures plaanis pole meil olnud vajadust hindu vaadata ja võtta odavamat, kui mulle maitse poolest meeldib kallim. Samas tuleb tunnistada, et ma olen täiega hinnatundlik ja olen paljud asjad vahetanud odavamate alternatiivide vastu.

Pole parata, kui vanasti maksis Valio Atleet (mu lemmikjuust) soodukaga 2,19€ (täishind 3,99€) – siis nüüd on selle täishind 5,29€ ja ma pole seda ammu sooduses kohanud – ma tunnistan, olen vahetanud selle Lidli Edam juustu vastu, mis on püsivalt 3,48€. Sama teema on singiga – vanasti ostsin ma pakkidega Talleggi kanasinki (väike maksis 1,39€, suur 2,99€) – hetkel on hinnad vastavalt 1,79€ ja 3,99€ – selle alternatiiviks on Lidli kanasink või suitsukanafilee pakendis, mida ma ise viilutan – need lihtsalt on odavamad.

Ühest kohast säästad, teisest kohast tuleb kohe juurde

Meie maja piimad (0,99€ oli vanasti Alma piim, hetkel 1,09€) on asendunud kallimate mandli-, kaera-, sojapiimadega. Lastele ostan vahepeal Alma piima ka, aga seda kulub vähem kui varem. Seega kui juustult ja singilt kokku hoian, siis tegelikkuses läheb see piimavalikule.

Kui ma vanasti käisin poes ja ostsin “no umbes nädalaks” süüa, siis olid arved ca 50€, hetkel alla 80€ ma poest ei välju, kui ma just Lidlis ei käi.

Pole vist pointi rääkida elektrist, bensiinist ja kommunaalidest

Kõigil on need kasvanud, aga ma just võrdlesin meie märtsikuu väljaminekuid septembrikuu väljaminekutega (pean siis silmas kohustuslikke arveid – koolid, lasteaiad, huviringid, kommunaalid, laenud jne) – konkreetselt 274€ kulus nüüd rohkem. Ja odavamaks ei lähe ilmselgelt enam midagi.. Kui märtsis olid kommunaalid ja elekter kokku 168€ – siis praegu olid nad eraldiseisvalt 160€. Nüüd on meil kaks last, kellest üks käib lasteaias ja teine koolis ja trennides – kogukulu oli enne sellele ca 290€ (lasteaiatasu, eelkoolitasu, söögirahad, trennid), see kuu oli kahel kokku 411€. Praegu vaatan suisa heldimusega märtsi kokkuvõtet, kus kulud on alla 2000€. Ilus vaadata, sest praegu.. lähenevad need kolmele tuhandele pigem!

Kuidas, te küsite?

Okei, 2242€ on kulud kokku ilma kaskota. Mis oli mul punasega kirjas, et vaja sel kuul tegeleda/maksta 345€, tuginedes eelmisele aastale, eks. Saabus siis uus pakkumine 448€ – nagu midaaaaa.. ja see pole isegi mingi kuldpakett, et sisaldaks kuldmune ja minu (kaasreisija) surma puhul sajatonnist hüvitist. Täiesti tavaline kasko – aknaklaaside vahetus ja kits radikas. Õnneks sain ma paari kirjaga pakkumise paremaks timmitud, aga ikkagi – sott rohkem!

Ja nii ongi kohustuslikud kulud, et keegi viiviseid nõudma ei hakkaks, inkassosse ei lükkaks või võlavanglasse transpordiks – üle 2500€. Paneme sinna juurde mähkmed (võtsin viimane kord automaatselt kasti mähkmeid, hinda ei vaadanud – 38,99€! whaat!), söögid ja igakuised majapidamisvahendid, mida nagunii osta on vaja, siis alla 3000€ tegelikkuses hakkama saada on keeruline.

Kust see raha tuleb, te küsite?

Räägin kohe hea meelega. Kõigepealt ootan ma alati ära üüritulu ja palgapäeva – mu palk on iga kuu erinev – või noh, lubage natuke naerda, kui boonust ei saa, siis on tavapäraselt madal nagu neli aastat tagasi. Maksan ära esimesed laekunud arved, ootan, et pank võtaks maha laenumaksed. Siis kannan kõik summad (tulnud arved) excelisse, et näha, palju mul puudu jääb.

Siis maksan endale palka/dividende/juhatuseliikmetasu ehk oleneb meie kolmest ettevõttest, kus kui palju parasjagu vabaraha on. Seejärel maksan ära kõik ülejäänud kohustuslikud maksud. Proovin (rõhutan – proovin!; iga kuu ei õnnestu ka hetkel) – kanda midagi investeerimiskontole, midagi säästupuhvrisse ja III sambasse. Jätan endale ca 300€ söögiraha ja kõik. Nii elan järgmise palgapäevani.

Ja hakkan juba muretsema ja mõtlema, kust saada raha järgmisel kuul arvete jaoks. Ma saan aru, et ma oma 3000€ euroga võin kõlada siin nagu mingi snoob, aga tegelikkuses ei ole vahet, kui suured on summad – kui point jääb samaks – on neid, kes peavad hakkama saama vähesemaga, on võtnud endale vähem kohustusi, vähem laene, vähem lastele ringe jne – see on meie valik olnud ja seni kuni mul on võimalik, ma nii elan, isegi kui see sisaldab muretsemist, kus järgmiseks kuuks raha saada.. Ma muretsen tegelt pigem vist muretsemise pärast, sest ma tean, et mul on säästukontol piisavalt raha, et see talv üle elada, aga muretsemine on mul veres, ma arvan, vanades lapsepõlvest kaasa saadud mustrites, et ma pean kõige eest maksimaalselt vastutama, aga see on juba teise blogipostituse teema.