Eelmise postituse jätkuks. Keegi kommenteeris ka, et kodu tuleb osta kooli lähedale, et transport oleks hea. Olen nõus. Kui ta suurem on, siis saab jalgratta/tõuksiga käima hakata (panustan isegi juba tulevasele kevadele) ja ehk lähiajal paraneb ka transpordiühendus, sest hetkel siit tõesti bussiga minna on.. ütleme nii, et ajaraiskamine.
Koolini on kodust 4,3km – autoga minnes kulub selleks 8 (!!!) minutit, bussidega minnes alla tunni naljalt ei saa. Siis peaks ta hakkama kodust lahkuma sel ajal kui ta praegu ärkab.
Kõige mugavam oleks teda saata kahe bussiga, mille vahepeal peab ootama 41 minutit uut bussi – ajuvaba ju! Jääb järgi variant kas räigelt vantsida vahepeal peatuste vahel või oodata. Okei, tänase ilmaga kannataks veel kõndida ja oodata, aga kui talvel on -20, siis sorry – sellisel juhul saadan ta enne ausalt Boltiga kooli kui bussiga.
Õnneks on meil majas issi, kes hetkel otsesel palgatööl ei käi ja saabki oma asju planeerida laste vedamiste ümber – see ongi meie valik, et ta selliselt toimetab. Mina pean veidi rohkem saadavamal olema ja seega teen suurema osa ajast kodukontorit. Ma mõtlen, et mõnel päeval võiks kontorisse ka nägu hakata näitama, aga see on tulevikumuusika, kuidas me kõikide nende minekute-tulekute-sõidutamistega harjume.
Et jah, ideaalne oleks kui laps saaks bussiga kooli, aga mis sa ära teed, kui elame keset põldu, kus transpordiühendus on nagu ta on. Ma kuskilt valla lehest lugesin, et planeeritakse siia äsja avatud teele ka bussiliiklust, eks ole näha, kuidas ja millal ja mis marsruuti pidi see liikuma hakkab. Kardan, et meid see oluliselt ei aita nagunii, kui siis ehk kellaajaliselt tekivad paremad ümberistumisevõimalused, et ei peaks järgmist bussi 41 minutit ootama.
Elame-näeme, seniks elame nii nagu.. elame. Hetkes, vaatame jooksvalt. Meile see sobib.
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…