Mõni aeg tagasi jäi mul blogi kommentaaridest silma üks eestlane, kes elab ja töötab Saksamaal psühholoogina, kirjutasin talle, et kas ta on nõus natuke Meelise lapsepõlve teemat kommenteerima.

„Kõigepealt suur tänu, et minu poole pöördusite! Kindlasti olen valmis teie blogis tulevaste postitute raamis oma arvamust avaldama. Kas just iga teemal oskan sõna võtta ning informatsiooni jagada, seda pean jooksvalt otsustama. Kuna töötan eelkõige traumeeritud inimestega siis on see valdkond muidugi mulle eriliselt oluline ning oskan sealsete teemade kohta ka vast veidi rohkem kaasa rääkida,“ kirjutas Triin kohe vastu.

„Mul on hea meel, et sa/te mulle kirjutasite. Mulle on oluline, et sellisel juhul ma ka mingil määral aidata saan, just seetõttu sai mu vastus niivõrd pikk. Lisaks olen poole kohaga teadur, mistõttu uurisin kas on aktuaalseid teadustöid, mis Meelise probeemidega ühtiksid. Leidsin paar artikklit, küll inglise keeles, aga loodan et see on ok. Saadan need teile ka, kes teab, äkki on seal midagi, mis teid veelgi paremini edasi aitab. Kes teab…“ Kui keegi veel peaks soovima neid lugeda, siis võib minult küsida.

Teate, ma ütlen teile ausalt, mul on suht kopp ees sellest, et see blogi nii depressivne on. Ma saan aru, et depressiooniga tuleb tegeleda ja sellest rääkida, sest nii aitame paljusid, aga… Ma tahaks, et siin blogis oleks tagasi lust ja rõõm ja elujanu. Ütlesin Meelisele ka, et hakaku raamatut kirjutama ja ma olen nõus teda igati aitama, küsima kõikidele peatükkidele psühholoogide, lastekaitsetöötajate, sotsiaaltöötajate, politsei, kelle iganes kommentaare, et see tuleks rohkem nagu eneseabiõpik kui mingi traagiline lapsepõlve heietus.

Aga kuna asja vastu on ka siin blogis avalik huvi (rääkimata meediast) ja lugejad ootavad, et Meelis veel postitaks, siis ma ei saa teda keelata. Aga mina isiklikult tõmban sellele teemale joone alla selle psühholoogi kommentaariga. Mulle sai sellest väga palju selgeks ja üldsegi, ma käisin seal kristalliteraapias ja see oli tõesti nii vabastav ja mõnus, et ma ei viitsi oma pead vaevata selle haige inimesega. Mul on lihtsam ilma temata ja temal ilma meieta, niiet.. Las minna.

Miks Meelise ema ei mäleta?

Sellele on raske ühest vastust anda. Miks? Nimelt on suures plaanis kaks võimalust, mis tõepoolest reaalsed olla võivad. Inimesed, kes minevikus on teistele liiga teinud, võib teatud „eriti ekstreemsete“ situatsioonide suhtes amneesia/mälulüngad tekkida. Sellisel juhul ei suuda nad tõepoolest olukordi minevikust meenutada ja sellele oleks ka neurobioloogiline selgitus.

Teine võimalus, mis minu silmis on Meelise ema juures kõige tõenäolisem, on see, et ta EI SOOVI mäletada. Kuid sellisel juhul on tal kõik mälestused olemas, ent ta lihtsalt väldib neile mõlemast ning nendest rääkimas. Eriti see, et Meelis ekstra ema käest teatud situatsioonide kohta midagi järele pärib, on ta emale tõenäoliselt eriti ebameeldiv. Sellisel juhul on vastused nagu „ma ei mäleta“, „jäta mind rahule“, „sa kujutad kõike ette“, kõige lihtlabasemad vastused, mida sellised inimesed anda saavad.

Isegi kui Meelis näitaks talle oma haiguslugu lapsepõlvest, on äärmiselt ebatõenäoline, et Meelise ema selle omaks võtab. Pigem saaks Meelis sahmaka sõimu osaliseks, et mida on ta nüüd sellega öelda tahab, sest see nagunii ei olnud nii. See, et Meelise ema midagi üles tunnistaks on minu silmis kahjuks äärmiselt ebatõenäoline.

Miks ta nii tegi? Miks ta selline oli/on?

Sellele on samuti ilma suurema taustainfota raske vastust anda. Kuna olen neuropsühholoog ning töötan traumeeritud inimestega siis tean, et varajased traumeerinug jätavad ilma ravita inimesele jälje kogu eluks. Seega oletan (!!), et ka Meelise ema lapsepõlves on midagi pidanud juhtuma, et tema käitumine niivõrd ekstreemse kuju võttis.

See mida Meelis oma viimases postituses kirjutas, et ema käitumises domineeris alandamine ning võimutsemine võib sellele viidata, et see naine on lapsena (siis kui täiskasvanutel on võim) pidanud kannatama nt alandamise käes (seksuaalne vägivald on selle üks kõige ekstreemsemaid vorme). Just seeläbi „õpivad“ need inimesed oma tunnetega hoopis teistmoodi ümber käima: lapsena on nad alla surutud, kuni puberteedi eas või hiljem, hakkavad seda käitumismustrit ise näitama.

Näiteks oleks tõenäoline, et Meelise ema alandas keegi mees, sest sellisel juhul pidi talle eriti raske see olema, et ta ise poja sünnitas. Sest poja olemasolu võis talle meelde tuletada, mida jubedat talle keegi (mees) tegi ning täiskasvanuna sai seda jubedust (teadlikult või alateadlikult) oma väikse poja peal välja elada.

Seksuaalne kuritarvitamine/alandamine Meelise ema minevikus seletaks ka seda, miks on seksuaalsusel tema puhul niivõrd oluline koht (kõik need kommentaarid – vitu lakkumised, litsid jne). Just nagu oleks see tema moodus kellelegi teisele „haiget“ teha. Võimalik, et see just näitab, kuidas talle minevikus haiget tehti. Et ta õppis väikese tüdrukuna, mis eriti valus (nii füüsiliselt kui ka vaimselt) ning hiljem, täiskasvanuna tegi niimoodi teistele haiget.

Miks Meelis vastu ei hakanud?

Jah, see on ainuke küsimus, millele ma arvatavasti kõike paremini vastata oskan. See, et Meelis vastu ei hakanud, ka 18-20 aastasena on täiesti „normaalne“ nähtus sellise ema-poja suhte puhul.

Nimelt on nii, et ükskõik, kui halb või hea on ühe lapse ja ema suhe, laps armastab oma ema ikkagi tingimusteta. Miks? Sest laps on oma emast 100% sõltuvuses ning ainuke viis, et ellu jääda on seda inimest usaldada (seda alates juba siis kui laps veel ema kõhus on). See on see niiöelda „tingimusteta armastus“, mis iga laps oma ema suhtes tunneb. Ilma selleta ei oleks mitte ühelgi inimesel võimalust ellu jääda.

Kuid paljud vanemad ei mõista, milline tähendus on tegelikult sellisel sõltuvus-suhtel. Ning Meelise puhul läks kõik lihtsalt väga valesti, sest ta emal on tõenäoliselt niivõrd palju probleeme, et ta ei suutnud oma lapse tegelikke vajadusi täita. Selle asemel täitis hoopis enda omi. Näiteks Meelise löömine, alandamine ning muu säärane oli see, mida Meelise ema ise inimesena vajas. Seega kasvas Meelis üles sellises maailmas, kui kõik see (löömine, alandamine) oli normaalne.

Kuna laps armastab oma ema tingimusteta, siis tegi seda ka Meelis, vaatamata kõigele. See tähendab, et kui Meelisest sai nooruk ning seejärel täiskasvanud mees, oli endiselt need alanudsed ja väärkohtlemine kõik, mida Meelis teadis ja tundis. See oli normaalne. Vale oleks vastu hakata, ära minna, mitte kõnesid vastu võtta. See oleks olnud selles suhtes „vale“.

Alles siis, kui sina, Mari-Leen, talle ütlesid, et jäta järele, suutis ta seda. Sest et sina näitasid, et see ei ole õige ja normaalne! Kuidas oleks aga Meelis seda siis teadnud, kui ta selles haige suhte sees oli? See oli ju lõppude lõpuks see reaalsus, mida Meelis teadis. Kõik see terror kuulus ju tema igapäevaellu.

Samuti jäi mulle ühest postitusest meelde see „soolatopsi“ mälestus. Eriti see, millisel määral need mälestused veel täna Meelise elu mõjutavad. Seetõttu on oluline, et Meelis abi saaks ning seda täpselt nii kaua kuni vaja on. Ma tean, et Eestis on psühhooloogide vastuvõtt kallis, kuid ma olen veendunud, et see on oluline.

Mina kirjutan Meelise ema enda elust selle postitusega välja ja kõik. Loodetavasti suudab Meelis seda samuti varsti ja saame tavalise elu juurde tagasi minna. Üleeile ütles muidugi püshhiaater Meelisele, et enne sügist ära oota mingit metsikut paranemist, enne seda sa kindlasti ka tööle ei lähe. Peame vastu ja läheme eluga edasi!

Sellise hea hetke tabas Meelisest Fotoraadi Kerli. Täpselt õige – selg sirgu ja edasi!