Raamatuarvustus: „Minu Tai saared“ – sellist p*ska pole ammu lugenud

Ma ei tea, kust ma pean alustama. Ma olen täiesti šokis sellest raamatust “Minu Tai saared” ja sellest autorist – Annela Laaneotsast.

Alustan sellest, et sama kaua kui ma olen bloginud, olen ma lugenud ka Epp Petrone blogi, alustasin siis, kui ma olin Saksamaal ja tema USAs ja kunagi oli jutuks „Minu Saksamaa“ või „Minu Hamburg “, siis ma ei olnud üldse hea kirjutaja ja ei osanud näha seda minu-sarja nii, nagu ma seda praegu näen ja mida ma sellelt ootan. Saksamaa kondikava on mul kuskil kõvakettal siiani olemas, kirjutama pole ma jõudnud seda hakata ka kümme aastat hiljem.

Kaks aastat tagasi rääkisin ma Epuga uuesti, pakkusin talle kirjutada mingis lühivormis noortele suunatud (ainult e-raamatuna ilmuv) bäkkeri ABC või äärmisel juhul „Minu Lääne-Austraalia“, rääkisime, mis me rääkisime, asja sellest ei saanud ja teemaks tõusis hoopis „Minu Phuket“ või muud paradiisisaared.

Tunnistasin talle, et olen küll Phuketil mõnda aega elanud, aga ma ei tunne end nii kindlalt, et sellest raamat kirjutada. Täna, olles lugenud Annela Laaneotsa raamatut „Minu Tai saared“, siis kurat, oleks pidanud selle väljakutse ikka vastu võtma. Ma soovitasin ka tookord Epule kolme teist inimest, kes oleksid minu meelest minust pädevamad Phuketist kirjutama, ometigi langes tema valik kolmelapse emale, kes elas ma ei tea kus, aga mitte Phuketil. No tegelikult ikka elas seal, aga noh, raamatust ei saa väga aru…. Kohe kõigest lähmalt.

Inimene ei tea, kuidas on tai keeles “tere”

Ootasin pühapäeva hommikul Anu Välba saadet, sest seal pidi olema kohal ka Annela Laaneots, kes raamatusünnist räägib. Esimese asjana ütles Anu talle “”Sawadee ka” kas see ütleb sulle midagi?” Annela teatas, et ei tähenda. Kuidi Anu hääldus oli vale, sain ma kohe aru, mida ta mõtles. “Sawadee ka” tähendab tai keeles “tere”. Annela ütles, et neile öeldi alati “kob khun ka”, ei saa mina aru, kus ta elas, et talle “tere” asemel pidevalt “aitäh” öeldi. Ma olin šokis. Otsisin netist välja tema raamatu ja soetasin selle endale e-raamatuna. Ärge palun raisake seda 8,77€ et see endale osta. See pole seda väärt. Ausalt.

Asusin siis seda lugema ja juba esimeste lehekülgede järel tabas mind raev. Inimene on elanud Phuketil ja kirjutab sellist jama. Ühel hetkel hakkasin ma lihtsalt märksõnu endale üles kirjutama, et ma saaksin blogida, kui halb see raamat on. Isegi Triin Tulevi raamatus olid adekvaatsemad laused Phuketi kohta. Ausalt. Ma pole kade või midagi, lihtsalt see on nii mööda kõik. Annela elas oma perega Phuketil 2013 sügis – 2014 kevad. Meie saabusime tagasi Eesti täpselt enne nende saabumist.

Hotellid on siin suunatud meestele – Annela kirjutab ja imestab, et suurem osa hotelle on suunatud mees(seksi)turistidele, sest seal on suured voodid. Siis on ju kõik maailma hotellid suunatud meestele ja seksituristidele, sest väga paljudes hotellides polegi 90cm laiuse voodiga üheinimesetube, vaid ongi suure voodiga toad.

Internet igas urkas ja bangalos – no ega ikka ei ole küll. Jah, suuremates kohtades, kohvikutes, kaubanduskeskustes tõesti on, aga näiteks kui meie endale kodu otsisime, siis Chalongis mingis rändom kalurikülas küll netti polnud. WIFIst võis und näha, äärmises hädas sai endale netipulga osta ja seepärast me sinna üliarmsasse kalurikülasse ei kolinudki, kuna nett aitas meil siiski tööd teha. Kuigi hind oli soodne. Terve bangalo stiilis maja oleks saanud saja euroga.

Patongi rand – alustame sellest, et Patong on Phuketi süda, seal on kogu ööelu ja melu, peamised klubid, baarid ja seksiturism. Kui inimene läheb pidutsema, siis elagu ta Patongil. Kui rohkem randa, siis valigu Karon või Kata. Kui pikemalt elama, siis soovitatakse Rawaid. Meie elasime Patongis, sest me liikusime rolleriga ja igal päeval erisuunas, õhtuti käisime väljas ka, aga mitte igal õhtul ja Patongi rannas olen ma käinud umbestäpselt kaks korda. Miks. Sest see on solgiauk.

„Kui kujutate ette, et see on läbipaistva sillerdava veega, valge kuiva liivaga rahulik lahesopp, kus mõned laisad turistid lebavad liival, lapsed ehitavad veepiiril liivakooke, kus valitseb vaikus ja suurimaks mühaks on randa jõudvate lainete kohin, siis te eksite. Patongi rand on igapäevaselt nagu ülerahvastatud Pärnu rand kuubis Eesti harvadel soojadel suvepäevadel, kui pool Eestit on sinna kokku sõitnud.“

Mina isiklikult sellist pilti Patongi rannas näinud ei ole. Kui sinna just seitse gruppi hiinlasi korraga ei satu. Iga rannast lugupidav turist ei lähe Patongi randa.

Ma hakkasin pilte otsima ja avastasin, et ma ei ole Patongi rannas aastate jooksul ainsatki pilti teinud. Küll aga mujal randades, mis ongi postkaardikad.

Ma mäletan, et kunagi kui Meelis käis üksinda Tais ja meie veel ei tundnudki, siis ta rääkis mulle, et jaaa, tead, me peame minema, seal on ikka nii ilus. Ja kui Ardo Kaljuvee seda kuulis, siis ta naeris ta välja. „See, kui sa käid Patongi rannas ja pead seda ilusaks, on sama hea kui sa käid ümber Viru keskuse ja kunagi sisse ei lähe ja räägid, kuidas sa shoppasid end lolliks.“ Ma ei saanud sellest aru enne, kui me kohal olime.

Patongi rand on hallisogase veega, kaatreid täis, prügine ja kole. Ma võrdleks seda nii, et kui sa tahad randa minna, siis sa sõidadki Pärnusse või Võsule, äärmisel juhul Piritale, aga ei lähe Harku järve äärde.

Kui Ardo meid siis esimesel korral Kata Noi randa viis, kus laiuski postkaart – valge rannaliiv ja helesinine vesi, sain aru, et Patongi randa ei lähe ma enam kunagi.

Hiljem avastasime muidugi veel ilusaid randu. Ka selliseid, kus polnud ühtki teist inimhinge ja seda kõike „ülerahvastatud turistimekas“ Phuketil. Tuleb vaid otsida ja sa leiad oma unistuste ranna. Mulle on siiani jätnud kustutamatu mulje lennujaama tagune rand, seal käivad kilpkonnad poegimas, aga kui ettevaatlikult läheneda, ei leia sa eest hingelistki ja võiksid vabalt alasti päikest võtta. Lennukid vaid mõnekümnemeetri kõrguselt üle pea vuhisemas.

Raamatust selgub, et Annela oma perega siiski korra ka Nai Harni ja Rawai randa sattus, aga peamiselt veetsid nad aega seal rannas, mis isegi ranna nime väärt ei ole.

NIPP: kui lähed Phuketile, siis palun ära mine Patongi randa, sõida nõks edasi Karonisse, Katale või Kata Noile, kuigi ka need on hooajal ülerahvastatud, siis Karon on kõige pikem rand ja kindlasti leiad seal ka natuke privaatsema nurgakese, kus kõrvalpere lapsed sulle pähe ei jookse.

Elamine – okei, neid oli viis ja neil oli vaja natuke suuremat elamist kui ühetoaline hotellituba; nad leidsid endale kolmetoalise elamise Patongis 570€ eest kuus, pole paha. Samas meie elasime neist praktiliselt üle tee ühes külalistemajas, küll ilma basseinita variandis, aga maksime 200€. Tegelikult on elamine Tais soodne, ka hotellis pikemalt peatudes. Tuleb vaid osata otsida ja paika panna, mis on oluline. Kui pidu, siis leida variant Patongi, aga mitte Banglale; kui rand, siis mõni muu variant kas Karonil või Katal. Ja Annela jutt, et bangaloid Phuketil mere ääres ei leia.. No palun, oleks ta natuke ringi liikunud, oleks ta märganud. Või näiteks guugeldanud, et oma lollust natuke varjata.

Mulle on alati „minu-sarja“ juures meeldinud neis raamatutes see, et ma saan sellest maast midagi teada. Hinnataseme, kohalike elu-olu, erilisi kohti, mida võiks külastada jne. Annela raamatust ma ausalt mitte midagi teada ei saa, peale selle, et seal on Big Buddha kuju, kus munk teeb käevõrusid. Natuke nagu vähe „pooleaastase elukogemuse“ kohta.

Annela mainib pesupesemist – tõesti, see on Phuketil väga levinud. Viid oma kotitäie üle tee pesulasse ja homme lähed järgi. Ma ei saa, ausõna aru, kus kohas see Annela elas. Kaardi järgi oli meie vahemaa 270 meetrit ja tema pesi pesu 500bahti (12€) kilo. Meie seevastu 40-60bahti (1-1,50€) kilo. Ma ei saa aru, kus ta seda pesu pesta tahtis? Läbi hotelli vastuvõtu? Või hotellis? Lõpuks nühkis käsitsi.

Samuti imestab naine selle üle, et palgad on Tais väikesed, ent kõigil on nutiseadmed peos. Need on ju ometi kallid, lööb ta raamatus käsi kokku. Kulla, Annela, need on kõik analoogid. Kui natukene süveneda, siis näed, kuidas kohalikud vaatavad ANTENNIGA iPhone’ist telekat. Pole nagu päris iPhone, mis? Need kloonid maksavad seal paartuhat bahti (50€) välismaalasele, kohalikule ilmselt ¼ sellest, kui sedagi.

Oeh, siis kirjutas Annela praamiliiklusest, et piletid on kallid (500 bahti (12€)) ja kui laevast maha jääd, siis iial ei tea, millal uus läheb. Sõidugraafikuid pole, midagi keegi aru ei saa. Kuidas meie sellise asjaga kokku ei puutunud? Mine aga sadamasse, vali sihtkoht, maksa ja sõida. Kui üks praam ära läheb, tuleb peagi järgmine.

NIPP: kauple endale tänavalt kohe nii haigelt soodne pakkumine, mida sa ise bookides ei saaks. Kuna tänavamüüjatel on vaja maksta koharenti, siis neil on vaja sularaha, viimases hädas (kui nad teavad, et täna-homme on „kupeldaja“ tulemas raha küsima, annab ta reisi ära ka alla oma hinna, peaasi, et tal oleks see rendiraha koos kui küsima tullakse. Nii oleme meie ostnud kaks korda reisi Phi Phile, ühel korral maksime kahe inimese eest 2800 bahti (70€) ja teisel korral 2500 bahti (62€), olgu mainitud, et hind, mida ta algul küsis oli umbes 5000 bahti. Selle raha eest saime me kahekesti siis transfeeri hotellist sadamasse, praamipiletid, hotelli Phi Phil.

Tsiteerin: „Keskmisele turistile on peale saarte kahtlemata olulised ka rannad. Phuketil on eriilmelisi randu, ent inimtühje valge liiva ja läbipaistva veega randu, millega Taimaad ikka reklaamitakse, vähegi tuntumate randade seas pole. Turiste on selleks Phuketil lihtsalt liiga palju.“

Siinkohal Phuketi osa lõppeb ja perekond kolib Lanta saarele. See osa raamatust on kuidagi inimlikum. Kuidagi sujuvam ja loogilisem ja annab saarest parema ülevaate kui esimene osa. Ehk on asi selles, et tegemist on kordades väiksema saarega, nad elavad ja suhtlevad peamiselt kohalikega ja näevad päris elu. Samas mul on eelarvamus, et ka seegi jutt on veits mööda, kuna esimene osa raamatust pani mind pettuma.

Ja tähelepanek selle teise osa kohta – Annela kirjutab, et saab seal tuttavaks ühe naisega Šveitsist, kelle mees on soomlane ja neil on kaks väikest last. „Räägivad igatsedes, kuidas tahaksid kahekesi koos joogasse tulla, ent pole lapsi kusalegi jätta. Nad käivad joogas üle ühe, nagu meiegi Holgeriga ning ei saa minna partnerimassaaži põhitõdesid tutvustavale erikursusele, mis jääb ära meilgi. Kuhu sa nii väikseid lapsi ikka jätad.“ Eeee – miks te teineteisele oma lapsi hoida ei andnud? Ühel õhtul vaatate teie viite last, teisel õhtul nemad. Kui raske see nagu oleks? Nagunii nii väiksed lapsed keeravad kaheksast magama. Saaksite paarikaupa ikka mõne õhtu endale lubada.

Üldiselt jääb mind kogu selle Phuketi osa juures kummitama see, et inimesed elasid seal pool aastat ja ei kirjutanud sõnagi kõige põhilisematest Phuketi asjadest. Kui me ära olime, Phuketil, siis iga kord kui ma blogisin, tahtsin ma inimestele anda edasi mingeid teadmisi. Et neil oleks minu postitusest kasu, et nad saaksid teada midagi informatiivset, midagi põnevat või nii huvitavat, et tulla seda ise tšekkima. Ma ei kirjutanud neid postitusi kunagi kui osa raamatust, täna ma tunnen, et nende postitustega oleks saanud parema raamatu kui Annela kirjutas. Lisaks, kui keegi palukski mul raamatu kirjutada (ma toona olin liiga häbelik ja arvasin, et pole piisavalt pädev, ma eksisin), siis ei jätaks ma iial välja neid teemasid:

Taimetoidufestival 
Igal aastal toimub oktoobris taimetoidufestival, mille kõige suuremaks tõmbenumbriks pole mitte huvitavad söögid, vaid festivali lõpetav rongkäik, kus saab näha väga eriskummalisi inimesi. See kui kellelgi on šašlõkivarras läbi põse, on köki-möki. Üsna tavalised on sellised vaatepildid:

Songkranist ehk aprillikuus toimuvast kohalike aastavahetusest (aastavahetusest (31.12) kirjutas Annela maailma kõige igavamalt, et 300 politseinikku rivistati üles ja 10 paberlaternat lasti õhku. Ilutulestik oli. Tõesti mitte midagi muud aastavahetusel Phuketil ei tehtud? Kahtlen! Aasta varem oli seal megapidu, Paris Hiltoni ja PSY ja jutud…) Aga Songkran ehk Tai aastavahetus ehk veesõda on vaatamisväärsus omaette. Sel päeval on hea jätta kaamerad ja telefonid koju ning olla valmis, et sahmakas vett kraevahele tuleb. Nii on lihtsalt kombeks. Taikad ise usuvad, et vesi uhub maha kõik halva ja see toob uueks aastaks õnne.

Tänavatel teevad veesõda nii kohalikud kui turistid ja õhtu lõpuks tulevad välja ka päästjad ja vett lendab igas suunas.

Öö(m)elu

Ööelu on Phuketil suhteliselt raju, olgu esmaspäev või reede, pidu on ikka ühesugune. Peamine Phuketi pidutsemispaik on Bangla Road Patongil. Erinevalt Tallinna vanalinnast hüppavad siin igal sammul ligi „sisseviskajad“, kes kutsub sind kokteilile, kes jagab flaikusid, et tasuta sissepääs või tasuta jook… Kõige rohkem on siin aga plakatitega rahvast, kes kutsuvad sind ping-pong showle. Lubatakse kõike – lindusid, kilpkonni, lesbisid, seksi… Ainult tule just meie klubisse.

Terve Bangla on erinevaid klubisid-pubisid-baare täis – enamikes kohtades on sissepääs tasuta, kokteilide hinnad alates 200 bahtist (5€), leiab ka odavamalt, aga keskmiselt tuleb ikka viiekas välja käia.

Peokohad pannakse kinni kuskil kella kahe ajal öösel. Seega tuleks ära unustada komme nagu Tallinnas, et südaööl on õige aeg hakata sättima ja poole kaheks peole jõuda on okei, siin mitte. Siin saab siis pidu läbi.

Eriliselt märgiksin ära klubi Seductioni, kus on laupäeviti sissepääs 1000 bahti (25€) ja selle eest võib baaris kahe tunni jooksul juua kõike, mida süda soovib.

Ping-pong show

Esiteks krahmab sind keegi varrukast – tule meile – kui otsustad minna, siis pead üle vaatama kokteilide hinnakirja, üldjuhul neid kaubeldakse, sest sees on juba hoopis teine hinnakiri. Kui väljas näitab keskmiselt joogi hinnaks 500 bahti (12,50€), siis sees on võimalik jooke hea kauplemise korral ka 100-150 bahti (2,50-3€) eest soetada.

Show ise näeb siis välja selline, et sisenedes tantsib laval kolm-neli-viis tüdrukut, kellele sa soovi korral „lady drinki“ saad osta (200 bahti ehk 5€), siis ta tuleb sulle lauda, sa võid teda näppida, ta tantsib sulle, ainuke mis keelatud on, on suudlemine.

Vaevalt, et keegi otse baarileti äärses lauas seksima hakkab, aga ükskord juhtusin ka üsna ligilähedale sellisele vaatepildile.

Kui maja rahvast täis (kohad mahutavad tavaliselt 30-50 inimest), siis läheb showks.

Ping-pong show ajal vahetavad laval kohti paar keskealist naist. Tavaliselt kolme-nelja baari peale on samad naised, kes vahelduva eduga erinevatel lavadel samu asju läbi viivad – ööd on tööd täis!

Kes laseb siis jalgevahelt linnu lendu, kes poetab klaaspurki poolemeetrise ussikese, kes tulistab õhupalle, kes tõmbab suitsu. Seda peab nägema, kirjeldus pole see, mis oma silmaga nägemine! Soovitan kindlasti mõnest kohast läbi karata.

Tantsija vs lõbutüdruk vs FIE vs meeshoor

Variante naine siit endale saada, ööks või paariks on kergemast kergem ja kordades odavam kui Tallinnas kuskil klubis naistele välja käristada ja siis loota, et ehk täna saab ning lõpuks ikka üksinda koju minna.

Tantsija suvalises ping-pong kohas – esmalt ostad talle „lady dringi“ (200 bahti ehk 5€), milleks on tavaliselt pits viina või tequilat. Seejärel kui ta sulle meeldib ja sa temaga lahkuda soovid, maksad baarile trahvi, et sa töötaja ära viid (500 bahti ehk 12,50€), seejärel lepid neiuga hinna kokku – nad on varmad küsima 4000 bahti (100€), et sinuga kaasa tulla ja terve öö sinuga veeta (saab ka odavamaks kaubelda).

Selle neljatuhande eest on ta nõus kõigeks – lesbishowks, et mees vaatab, tavaliseks seksiks, et naine vaatab, tavaliseks seksiks, et keegi ei vaata. Seksiks kahe mehega jne. Võid temaga terve öö hullata. 4000 bahti ja kõik!

Jama on ainult selles, et osad tüdrukud on täielikult narkolaksu all ja ei saa ikka mitte midagi aru.

Lõbutüdrukud tänaval, kes ise sulle ligi ujuvad, et äkki saavad sulle seltskonda pakkuda küsivad tavaliselt 2000 bahti (50€) ja on samamoodi valmis kõigeks nagu ka baaritüdrukud.

Ja siis jäävad alles kolmandasse gruppi kuuluvad tüdrukud, keda meie kutsume FIE’deks, nemad seisavad Bangla Roadil lihtsalt tee ääres ja ootavad. On väga väljakutsuvalt riides ning loodavad, et jäävad kellelegi silma. Nende hind on 1000 bahti (25€).

Ka mööda rannaäärt jalutades on võimalik erinevaid seksteenuseid saada. Tulevad ligi nii naised kui poisid. Lihtsalt selline kerge sutsakas. Meelisele näiteks pakuti kebabijärjekorras ühe eine eest kiiret oraalseksi.

Ladyboyd ja geitänav

Kuna Banglast natuke eemal on ka eraldi homodele mõeldud tänav, siis loomulikult on võimalik endale sealsetest baaridest leida ka meessõber, kes sinuga öö veedab.

Seal uurisin maad ja selgus tõsiasi, et seal on kõik kordades odavam. Ilmselt oleneb see ka mehest, mis hinna ta sulle ütleb, aga baaritrahv oli seal 300 bahti (7,50€) ja kutt ise küsis kaasa tulemise eest 250 bahti (6,40€).

Kuidas saada tasuta? Saime tuttavaks ühe inglise kuti Samiga, kes rääkis, et Bangla lõpus on piljardibaar, kuhu hommikul kolmest hakkavad kogunema kõik tööta jäänud naised, toksivad seal piljardit ja sealt on võimalik nad vastu hommikut ka niisama hotelli kaasa vedada.

„Hommikul pidin talle 300bahtised (7,50€) kingad ostma, kogu kulu!“ rõõmustas Sam.

Tai naiste pluss on see, et nad näevad ikka päris noored välja. Mõne puhul tekib kahtlus, et kas on ikka 18 täis, tegelikult võib ta poole vanem olla.

Kui soovite massaažisalongis õnnelikku lõppu, tuleb välja käia 1500 bahti (38€).

PS. kõik need hinnad on toodud selle järgi, mida nad küsivad, ilma kauplemata, seega võib ka soodsamalt saada. Lisaks võid sa võtta endale tüdruku mitmeks päevaks või nädalaks ja siis on hinnad teised.

Lugesin ühe kohaliku lõbutüdruku biograafiat ja seal ta väitis, et nädal on 20 000 bahti (500€). Selle raha eest on ta su seksisõber kui ka giid.

PPS. Kasutage kondoomi – alati! Kuigi baarides töötavad tüdrukud peavad iga 15 päeva järel käima kontrollis, et nad ikka terved on… Parem karta kui kahetseda!

Uinutatud loomadest (loomaaed, elevandid tänavatel) – ilgelt nunnu on minna ja teha tiigriga pilti, aga tegelikult on tal hambad välja tõmmatud või on ta pidevalt narkouimas, et ta inimestele midagi ei teeks. Meie näiteks keeldusime sellise asja eest raha maksmast, et loomi piinatakse. Sama teema on ka elevantidega kelle seljas sõita saab.

Liblikaaiast ja akvaariumist. Akvaarium on Bangkokis muidugi vägevam, aga kalu saab lastele tutvustada ikkagi. Meelis käis, mina ei käinud. Liblikaaias saab liblikaid peopealt sööta… Kuna Annela ise oli lastega, oleks võinud selliseid kogemusi ja käike ette võtta, et lastega pered saaksid ka natuke aimu, mida Phuketil teha peale rannas või basseinis passimise.

Weekend marketist, mis on üks suurimaid turge, avatud laupäeviti ja pühapäeviti kella neljast üheksani. Seal on kõike. Metsikult erinevaid sööke, kotte, päikeseprille, sõrmuseid, kingi, plätusid.. Hinnad soodsad ja loomulikult kaubeldavad. Soovitan minna nelja ajal ja üheksaks pole teil see ala veel läbi käidud.

Meie käisime üsna tihti Patongis asuval turul (ka Annela mainib seda, aga nende menüü koosnes mu meelest ainult kookosküpsistest, smuutidest ja kanavarrastest, kuigi sööke on seal sadu erinevaid).

Aga turuhindadest ka – näiteks kanavarras (üks söögikord), kus lisaks kanale on ka tomatit, sibulat ja ananassi, tuleb välja käia 90 eurosenti, kolmekaupa ostes tuleb soodsam – 2,50 eurot tuleb välja käia kolme varda eest. Riis maksab sellisel turul tavaliselt 25 eurosenti ja seda sõbraga jagades saab jälle soodsamalt – pole ju mõtet ära visata. Turgudelt leiab veel sushit tükihinnaga 5-7-9 bahti (13-18-23 eurosenti).

Annela suutis samalt turult leida ka sushit, mis maksis 15-20 bahti tükk, kuidas ma vaid kuu varem selliseid ei näinud? Tuleb arvestada, et ingveri eest küsivad nad tavaliselt lisaks kümme bahti (25 senti). Wasabi, soja ja pulgad käivad hinna sisse.

Ja siis on suured letid täis erinevaid sööke – mille nimesidki ma kõiki ei tea – tavalisest karrikanast vürtsikate krevettideni ja kanamaksast kanavarvasteni. Meie oleme tavaliselt teinud nii, et küsinud ühe kausi ja tõstnud igalt poolt natuke, et saada erinevaid maitseid, tavaliselt maksab see kausitäis koos koti riisiga 100 bahti (2,5 eurot) ja me saame kahekesti kõhu täis.

Ahvidemäest, kuhu igaüks minna ei oska. Liiga õhtuseks ajaks ei tasu seda jätta, sest hämaras on seal üsna kriipi ringi liikuda. Ahvid on sõbralikud, neid saab sööta ja nendega koos pilti teha. Totaalne atraktsioon jälle lastele. Soovitan minna tuk-tukiga, sest me lihtsalt oskame sinna minna, aga seletada küll ei oska kuidas sinna saab. Ehk Meelis oskab :D

Kinost. See on eraldi kogemus, mida peab kogema. Me ei ole harjunud enne filmi algust püsti tõusma, hümni saatel seisma ja palvet pidama, kuningat austama ja alles siis popcorni paki kallale asuma. Kino on seal odav. Oma „diivan“ maksab olenevalt päevast kümme või kaksteist eurot.

Shoppamisest. Kaubanduskeskustest, kust mida leiab, turgudest, väikestest nädalaturgudest jne. Kõikidest nendest teemadest annaks pikalt kirjutada ja oleks raamatulugejale kordades huvitavam, kui lugeda kuidas Annela päevast päeva rannas või basseini ääres passis, öösiti tööd tegi jne.

Valikus on suured supermarketid, 7/eleven, ja kõikvõimalikud minimart’id. Minu meelest on minimart’id kõige kallimad, seejärel tuleb 7/eleven ja siis suured poed. Kuigi poes on alati kallim kui tänaval. Näiteks pomelo, mis mulle hullult maitseb, maksab poes pakendatult 80 bahti (2 eurot), aga tänavalt saab selle 40-50 bahtiga (1-1,25 euroga). Poodidest võib leida ka Euroopas nähtud sinke-juuste-saiakesi, kuid hinnad on kallimad kui kohalikul vorstil näiteks. Teate ju küll neid juuste, neljakandilisi, nagu burgeri vahele pannakse, Phuketil maksab selline pakike ligi 5 eurot, Eestis saab sellise euroga. Valge- ja sinihallitusjuustud on nõksa kallimad kui Eestis, samuti umbes 5eurose alghinnaga tüki eest.

Meie armastasime käia Big C’s, sest see oli meile lähim suurim toidupood ja osta sealt salatiletist kaaluga salatit, 100 grammi maksab 0,46 senti ja üldiselt saab euro eest korraliku salativaliku endale kokku keerata. Seal oli isegi keedetud kartulit ja kruupe, rääkimata kõikvõimalikust värskest kraamist nagu brokol, kurk, tomat, sibul, erinevad salatid, porgand jne.

Super Cheap – see küll põles siis suht rängalt kui meie lahkusime, nüüdseks ilmselt üles ehitatud. Pood, kust saab kõike, kus käivad kõik Phuketi restoranide omanikud kraami ostmas. Sealt saab nii jahvatatud karrit, värskeid puuvilju kui autorehve ja akvaariumikalu. Kõike! Avatud iga päev juba koos päikesetõusuga…

Restoranikultuurist. Näiteks sellest, et taikad söövad lusikaga. Kõike. Kahvel küll serveeritakse, ent see on abivahend nagu meil nuga. Kahvli suhupanek on „keelatud“, nagu meil ei limpsita nuga. Restorani minnes saad üldjuhul alati niiske jäätunud rätiku, et käed ja nägu puhastada. Või kasvõi sellest, milline vahe on söögikohtadel, hindadel.

NIPP: mine söö kõige räbalamas kohas ja saad kõige parema maitseelamuse. Kui kõrvuti on kohaliku pere kahe plastlauaga “restoran” ja uhke restoran, siis maja taga trepil lüüakse mõlema restorani kanal pea maha ehk hügeen on ikka sama :D aga räbal koht on odavam ja mõnusam. Näiteks ükskord sõime me täitsa kõrvalisel tänaval kuskil bambuse hunnikus ja saime kahekesti kaks praadi, kaks magustoitu ja kaks vett 90 bahti (2,25€) eest.

Ja kindlasti minge proovige Tai buffeed :) grill keset lauda, meetrite kaupa värsket kraami ja ise kokkad.

NIPP: vaata kohalike pealt, mida nad keedavad, mida nad grillivad, nii saad suurepärase maitseelamuse.

Ilutoodetest. Kõik asjad on valgendavad, lisaks hambapastale ka deodorandid ja kreemid, rääkimata duššigeelidest ja meigitoodetest.

Tai toidust. See käib restoraniga kokku, aga miks mitte leida mõni kohalik, kellega koos turule minna, koos kokata, teada saada kuidas need asjad valmivad jne.

Kohalik söök – üldjuhul riis lisandiga (krevettide, kanaliha, sealiha, kalmaaride jne) maksab olenevalt kohast 30-300 bahti ehk 0,76-7,62€. Meie isiklikult üle 100 bahti (2,5€) kohaliku söögi eest naljalt välja ei käi, sest teame, et oleme ka siis rämedalt üle maksnud. Kui tahate odavalt süüa, otsige plasttoole ja nö suvalisi söögikohti, kuhu te Eestis mitte mingil juhul ei läheks. Toidukvaliteeti ei muuda selline koht mitte kuidagi, hinda aga küll. Nagu ma just eelpool mainisin – kana lüüakse ikka maja taga trepi peal maha.

Phuketi must have on watermelon shake – te peate seda proovima, see on parim! Purustatud arbuus jääga. Keskmine hind kuskil restoranis tellides 50-100 bahti (1,25-2,50 eurot), turul odavam. Kõige soodsamalt oleme saanud 20 bahtiga (50 eurosenti).

Kohalik õlu on keskmiselt sama hinnaga kui shake’id, 50-100 bahti, olenevalt kohast. Leiab ka kaks korda kallimalt.

Kohalik cooler ehk Spy, maksab poes 32 bahti (80 eurosenti), Bacardi Breezer 1,35 eurot. Spy’dest maitseb meile enim moijto versioon.

Kokteilid on kõik „tai moodi” ehk ärge väga lootke saada klassikalisi kokteile, millega olete harjunud. Selliste tuntud kokteilide hinnad jäävad olenevalt kohast 50 (1,25€) ja 200 (5€) bahti vahele.

Väga paljudes kohtades saab osta jooke ka ämbriga ehk umbes liitriseid kokteile, hinnad keskmiselt 240-350 bahti (6-9€) vahel. Ämbrisse tehtud moijto näeb välja tavaliselt selline: ämber jääd täis, laimi või laimimahla, mündilehti ja liiter rummi peale, kõrred sisse ja naudi! Ämbrid on ülipopulaarsed ka PhiPhi saarel, kuhu tasub kindlasti minna.

Bensiin – roller – takso – ühistransport

Suurem osa turistidest valib endale kas tuk-tuki või rolleri. Tuk-tuk on kohalik takso ilma taksomeetrita kuid neil on piirkonniti kehtestatud hinnakiri ja sellega sõitmine on üsna kallis. Näiteks Patongist Kata randa (umbes 15 km) 400 bahti (ehk 10 eurot). Olemas on ka taksomeetriga taksod ja neid saab peamiselt lennujaamast, muidu ma neid linnapeal väga näinud ei ole. Kui tuk-tuk küsib lennujaamast Patongile tulekuks umbes 1500 bahti (38€), siis taksomeetriga on 500 bahti (12€).

Hotellid pakuvad ise ka transfeeri teenust, osadel on see juba hinna sees, osad võtavad lisa. Keskmiselt 700-1200 bahti (17-25€).

Roller on kõige mõtekam valik juba hotelli jõudes, siis ei sõltu sa sellest, kas seal kuhu plaanid minna tuk-tuki on või ei, sõidad siis kui ise tahad. Rendihinnad algavad 300 bahti (7,65€) päev, kuid üldjuhul annab selle ka paaripäevase rendisooviga kohe 250ne peale kaubelda. Kui võtta pikemaks ajaks, siis sõltub kõik kauplemisoskusest. Esimese rolleri, mis me tol korral võtsime, saime 11ks päevaks 1750 bahtiga (45€). Kuna ta kuuhinnas ei olnud väga järeleandlik, siis valisime enda hotelli, kust saime tutt-uue rolleri (oli sõitnud ainult 43 km ja tundsid, kuidas istmed alles naksusid ja kuidas roller läikis..) kuuhinnaga 4500 bahti (115€) ehk 3,82€ päev.

Ühistransport on siin ka täiesti olemas. Kui te kujutate ette natuke väiksemat bussi kui vana Ikarus, siis võtke sellel aknad ja uksed eest, mõelge sisenemine tagant seina kaudu ja saategi kohaliku bussi. Tuul käib igalt poolt läbi ja kehtib ütlus „häid lambaid mahub palju ühte lauta”. Bussid on odavad ja need on üldjuhul alati täis. Pileti hind sõltub vahemaast, kuid jääb enamasti 15-30 bahti (40-80 eurosendi) vahele.

Bensiini müüakse siin sõnaotseses mõttes igal pool – koos puuviljadega tee ääres, suvalistes putkades, bensiinijaamades ja isegi toidukohtades. Üldjuhul on bensiin „pakendatud” näiliselt liitristesse pudelitesse (tegelikult 750 ml), aga võib juhtuda on need on pooltäis, kolmveerand täis või täiesti täis. Hind on üldjuhul 40 bahti (1€). Bensiinijaamades on hinnad kõikuvad. Soovitame Shelli, kus bensiini (91) liiter on 34 bahti (0,87€).

Kokkuvõtvalt, on mul tunne, justkui Epp oleks nii väga tahtnud seda Tai-saarte raamatut välja anda, et ta palkas Annela sinna elama, et ta selle kirja paneks. Raamatut lugedes tekib samuti tunne, nagu ta elaks ja oleks seal ja kirjutaks raamatut, mitte poleks neid muljeid hiljem kirja pannud. Vahet pole, kuidas see oli, sel korral astus Epp autoriga totaalselt ämbrisse!

Seega, kui te tahate ülevaadet saada reaalsest Phuketist, soovitan meie blogipostitused alla laadida siit – Meie Phuket (marimell) See on 70leheküljeline blogipostituste kogumik ja ei pretenteeri raamatule, ent sorry, annab parema ülevaate saare elust kui Annela „oleme siin basseini ääres ja öösel teen kuuvalges tööd“ raamat. Kui ma oleksin end tookord kätte võtnud ja ka tänased punktid, mida blogipostis põgusalt puudutasin lahti kirjutanud, oleks ma vabalt samasuguse ligi 400 leheküljelise raamatu kokku saanud. Kahju, et ma ka vahel nii loll olen ja arvan, et ma pole kõige pädevam inimene mõnes asjas.

Huuh, sain selle megapostituse valmis, loodetavasti viitsisite lõpuni lugeda. Mul võttis see terve eilse päev aega ja ise olen rahul :)

Kas olete Phuketil käinud? Kas mu jutt on hea või pigem mitte? Millest teie “minu-sarja” raamatuid lugedes kõige enam lugeda tahate või mida neist raamatutest ootate? Kas minu postitus tekitas teis tunde “tahaks ka”?