Mul on blogi mustandites ikka kulda ma ütlen. Avastasin just siit need küsimused, millele vastamine on mul sajand tagasi pooleli jäänud. Aga kuna mul oli plaanis vähemalt pooled mustandid sel aastal ära lõpetada, siis alustagem :)
Ma ei oska. Ma ei hakka ju kirjutama, et olen eneseleidmiskriisis alkohoolik, kellel on liiga palju kohustusi, sest ma ei suuda “ei” öelda kunagi.. Palusin seda Meelisel teha. Ta ütles, et sooviks täpsustavaid küsimusi. Ikka keeruline on see enesekirjeldamine. Meelis: sa oled väga impulsiivne aga samas väga loominguline. Sa oled kontrolliv, mis on vahest muidugi hea. Samas, sa oled liiga kontrolliv ja teed sellega endal elu raskemaks. Usalda rohkem teisi. Sõbrana oled sa väga hea sõber ja hoolitsed oma sõprade eest väga hästi. Kui sa teed midagi, mis sulle meeldib, siis sa teed seda super hästi. Välja arvatud magustoidud.
Haha, ja seda ütleb Meelis, kelle puhul esimene asi mida ma mäletan on: usalda ainult iseennast ja mitte kedagi teist! Aitäh, kallis :)
Ma olen..
Millega? Need kõik asjad on jooksvalt tekkinud alatest aastast 2014. Sissetulekud on head ja ma veel jõuan, seepärast pole ka millestki loobunud, suures plaanis teen ma nagu kolme (kui mitte nelja) täiskohaga tööd kokku.
Ilmselt töötaksin mõnes köögis abikokana või oleksin kuskil büroojuht/assistent. Võimalik, et ka hotellinduses (olen seda õppinud).
Ma ei saa salata, et ma olen tegelikult meie marimelli värgi üle väga uhke.
Arvestades, et selle-aastased eesmärgid, kui peame silmas blogimist, säästuaastat ja ettevõtlust on täitnud 100%, siis järgmiseks aastaks tuleb ikka suuremad eesmärgid seada.
Mulle tegelikult ei meeldi eesmärke püstitada, sest ma kardan feilida ja lihtsam on kuidagi jooksvalt tegeleda ja saavutada, aga 20% võiks ju käive veel kasvada järgmisel aastal. Teise jõuluvana võiks ikkagi võtta ja säästuaasta kontol võiks septembriks olla 20K ja oma kodu võiksime ju ikkagi saada aasta lõpuks..
Aga nagu ma ütlesin, mulle ei meeldi need eesmärgid.. sest äkki ma ei saavuta ja siis ma olen pettunud ja solvunud ja.. Pealegi pole ma selle oma kodu suhtes teab mis motiveeritud, sest rääkisin mõni aeg tagasi pangaga ja pärast seda veel ühe tipp-maakleriga, kelle jutte arvestades.. Pole see oma kodu teab mis lihtne, ei piisa eesmärgi seadmisest.
Tahate ausalt teada? Mitte ühte sitta ka ei muudaks paremaks. Lotonumbreid ainult tahaks teada :D
Alustasin oma esimese blogiga aastal 2005. Elasin toona Saksamaal ning tundus lahe kirjutada ja teistega oma elu jagada. Tagasi tulles ei suutnud loobuda. Ja nii olen ma vahelduva eduga päris mitmel platvormil bloginud. Viimase kolme aastaga olen kasvatanud meie pereblogist marimell.eu, mis sai alguse koos rasedustesti triipudega, täiesti toimiva reklaamikanali agentuuridele ja firmadele ning ühtlasi endale mõnusa päevatöö, mis ei küsi aega ega kohta. Saaksin täna hakkama ka ainult blogimisega, aga teadagi, süües kasvab isu ja tööl käia on mõnus ja palka on veel mõnusam saada.
Blogi. Alustame sellest, et Google armastab sisu. Ja mida rohkem seda on, seda rohkem Google sind armastab ja mida rohkem Google sind armastab, seda rohkem sa esile tõused ja mida rohkem sa esile tõused, seda rohkem müüki sa saad jne.
Me oleme juba aastaid rääkinud (koolides, konverentsidel esinedes), et Instagram ja Facebook on justkui üürikorterid, kunagi ei tea, millal landlord teatab, et kuule, mul sugulased tahaks sisse kolida või ma mõtlesin, et sul läheb nii hästi, kuulsin, et said ametikõrgendust, tõstaks veidi hinda. Mulle tundub, et sul käib liiga tihti külalisi.. Ei meeldi mulle see, teeme nii, et maksad rohkem või.. koli minema.
Ma ei tea, kas te saate sellest võrdlusest aru, aga suures plaanis otsustab Instagramis ja Facebookis meie sisu leviku üle kaval algoritm, mitte see, mida meie seal tegelikult teeme. See on koht, kus meilt oodatakse küll heaperemehelikku käitumist, aga reeglid teeb keegi teine.
Blogis seevastu otsustame meie – milline on kujundus, kas me lisame blogipostitusele juurde tilulilu, mis näitaks selle lugevust, kommentaaride arvu, laike jne. Siin otsustame meie, kas me näitan seda esilehel või peidame hoopis parooli taha. Siin on meie reeglid.
Blogi on nagu meie kinnisvara, mille üle otsustame meie. Sama ei saa öelda Insta ja Facebooki kohta ja lõpptulemusena võimle palju sa tahad, ei lähe enam kaua, kui seal ei saa ühtki liigutust ilma maksmata teha. Seevastu blogis on meil aastamaks ja iga postituse lisamisega me tõmblema ei pea. Panen üles ja see on nähtav kellel soovi lugemiseks on. See on meie jälgijale tasuta ja kergesti kättesaadev. marimell.eu blogi on alati avatud, sul ei pea olema meie jälgimiseks kontot, sa ei pea kuskile sisse logima ja ennast autentima jne
Seepärast ei ole meil ka Instagramis ja Facebookis rohkem jälgijaid kui blogil lugejaid, me ei ole viimased kaks aastat (kui algoritmid võimust võtma hakkasid) kuidagi proovinud oma jälgijaskonda seal ka kasvatada. Meie koht on blogi, siin ei kirjuta meile keegi midagi ette. Instagram ja Facebook on kohad, kus on hulk toredaid kaasaelajaid, kellele me enda blogi nende kontode kaudu meelde tuletame ja nad siia kokku suuname, sest põhitegevus on siin :)
Ma tahaks paari aasta pärast öelda, et kui sind pole marimelli blogis, siis sind pole olemas!
Kui teil on lisaküsimusi, vastan meeleldi kommentaarides edasi.
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…