Seitse päeva lasteaias

Paljud on juba uurinud, et kas Hedon käib juba lasteaias, kuidas seal läheb jne…

Kui me reisilt tagasi tulime, viisime ta otsejoones lasteaeda, selle harjutamisnädala enne reisi jätsime ära, sest nagunii oleks 10 päevase vahega pidanud uuesti hakkama harjutama.

1. päev – läksime kohale kella kaheksaks, nagu me eeldasime oma ideaalses maailmas, et Meelis teda tulevikus viima hakkab. Lapsi oli selleks hetkeks kaks. Hedon pistis kohe rühma ukse peal pröökama. Kasvataja kutsus mind edasi. Vaatasime siis ruume ja uudistasime seal olukorda üheskoos. Mängisime palli, istusin temaga pisikese laua taga, aga Hedon vaeseke nuttis, lausa kõõksus. Olime seal umbes tunnikese, selleks ajaks kogunes veel lapsi ja nad hakkasid sööma. Mina võisin Hedonit sööta, aga süüa ta ei tahtnud. Ainult karjus. Pisarad voolasid ja ei mingit sellist nägu, et ta sinna tahaks jääda. Minu süda murdus sadaviiskümmend korda sekundis ja ma haarasin ta kaasa ja tulime koju ära.

2. päev – läksime hiljem, olime kohal umbes 8:30 ja Hedon karjus täpselt samamoodi nagu ka eelmisel päeval. Jälle olin temaga koos, proovisime süüa, ei miskit. Siis hakkas pihta tants ja trall – multikad, laulud, aeroobika (või kuidas iganes mingit rõngaste loopimist jne nimetada). Vaatas siis seda kõike minu kõrval seistes ja isegi ei nutnud. Kui ma ütlesin, et ma lähen käin poes ära ja jää sina siia mängima, oli kohe suu tagurpidi peas ja kisa üle lasteaia. No polnud ta nõus sinna jääma.

Mõtlesime, et ehk on asi selles, et olime just koos kolmekesti reisil ja isegi suvel kui Meelis oli haiguslehel, siis tööle minnes, Hedon otsis teda ärgates ja nuttis taga. Et ehk asi selles, et noh, pole Meelist ja nüüd mind ka pole. Et harjutame siis ta esmalt sellega, et issi on tööl ja me ärkame koos jne.

Vahepeal käisime usinalt laulutunnis, kus meie õpetaja ütles, et nii väikestele pole ikka lasteaed hea ja see on täielik trauma ja nad ei saa aru ja… Mõtlesin, et sitta kah, ei lähe lasteaeda, ma olen nagunii hetkel kodune ja las ta siis olla kodus.

Eelmisel nädalavahetusel võttis Liis ta maale kaasa, et ta saaks positega trallida ja sünnipäeva pidada ja… Kui me pühapäeval järgi läksime, siis ütles Liis, et tegelikult karjus ta kaks päeva meid taga. Ja me peame ta lasteaeda panema, sest ta on lihtsalt nii harjunud, et 24/7 on üks meist temaga ja see pole normaalne.

3. päev – esmaspäeva hommikul kell kaheksa astusime kolmekesti uksest välja, issi tööle, meie jalutasime lasteaeda. Ja sel korral ei mingit koos olemist. 8:40 tõstsin ta koos hiirega üle ukse ja tšau-pakaa. Ta karjus kohe kui rühma ukse lahti tegin. Polnud midagi teha. Tšau-pakaa. Läksin järgi kell 10. Kasvataja oli rõõmus: “Ta oli korraks isegi vait!”

4. päev – läksime samal ajal, nutma hakkas ta juba väravast sisenedes. Tõstsin ta jälle üle ukse ja leppisime kokku, et lasen tal koos lastega õue minna ja lähen siis järgi. Jõudsin umbes 10:20 ja ta istus rahumeeli liivakastis ja mängis. Ei mingit nuttu. “Rühmas nutab, õues on okei!”

5. päev – läksime jälle samal ajal, nutma hakkas ta juba maja nähes. Käisime vahetasime riided, kogu aeg nutu saatel. Läksime siis rühma… Ja ta sai aru, fak, mind jäetakse siia enivei, nutan või ei ja sirutas kasvatajale käed – võta sülle. Järgi pidin minema kell 11, ehk enne kui teised tuppa lähevad. Täpselt sama – rühmas kisab, õues okei. Leppisime kokku, et reedel jätan ta siis 12ni, mil teised lähevad magama. Harjutama ju peab. Kasvatajad ülimõistvad ja innustasid takka.

Neljapäeval me lasteaias ei käinud, vaid hoopis laulmas. Seal on ta erinevalt lasteaiast vägagi aldis teistega trallima ja ei ole kordagi veel nutnud.

6. päev – sama rida, maja nähes kisa lahti. Garderoobis oli enam-vähem, natuke nuttu, aga mitte kogu aeg. Läksime siis rühma, nii kui ma ukse sain, jooksis ta keset tuba ja röökis ise samal ajal. Aga noh, ta teadis, sinna ta jääb.

Kuna ilm oli kehv, siis õues nad ei käinud. Järgi läksin 11:40 – ta oli praktiliselt terve aja kisanud. “Vahet pole, karjugu või neli tundi, peame harjutama, küll ta harjub” ütles kasvataja ja ootab teda esmaspäeval tagasi.

No suht hullar ikka. Milleks ma pean last piinama? Samas, kui me jaanuaris reisile lähme, on ka veits hullar kui ta kaks nädalat kisab. Tahaks kuidagi, et see valutumalt läheks. Any ideas? Vaevalt muidugi midagi muud kui järjepidev edasi-tagasi käimine aitab.