Silmakirjalikkuse tipp, äkki oleks uuel aastal lihtsalt parem?

Kui Mallukas palub abi “onu Antsu” abistamiseks, kannab jüngrite armee või oma kontod tilgatumaks, aga kui väike Oliver tahab maja ehitada, siis on ta ema ennastäis sitapea, kes poja najal liugu laseb. Püüdke olla, eks!

Aasta lõpus tekkis sadu abivajajaid. Kes kirjutasid mulle, kes Mallule, kes lihtsalt Facebookis. Mina olen blogi alustamise algusest võtnud seisukoha, et abipalveid ma ei jaga. Eks ikka mõnda olen jaganud, aga üldiselt ma pigem olen proovinud seda mitte teha. Selleks on minu meelest Mallukas. Tema teeb korjandusi ja heategevust ja aitab neid, kellel vähem on. Ja räägib sellest.

Mina kannan lihtsalt mõnikord abivajajatele raha, ka neile, kellele Mallu korjab, kui tunnen, et tahan, ostan endale pardirallile pardi või saadan riideid ja toiduaineid peredele. Aga ma ei kirjuta sellest. Ühtpidi, sest ma ei taha olla Mallu kaks ja võidelda hea tegemise juures kommentaatoritega, kes mind Mallu copycatiks peaksid. Teen lihtsalt head, olen vait ja kõik.

See on ehe näide, et savi mida sa teed, alati saad tegelt heiti. Nagu Oliver praegu. Nagu mis valu on inimestel ohkida, et on tont, küsib raha, et maja ehitada. Keegi ei käsi sul oma rahakotiraudu avada ja kontot nulli kanda. Kui sa arvad, et see on sitt mõte, okei, ole vait ja ela edasi. Aga ei, on vaja väikest poissi to the max mõnitada, tema ema kallal saagida.. jumal tänatud, et tegu on terve perega, kus nii Oliver kui ta ema saavad aru, et kommentaatorite näol on tegemist tühjade silmakirjalike isenditega, kellele lihtsalt meeldib sitasti öelda. Ju neil hakkab siis kohe kergem ja mõnusam.

Lihtsalt naljakas, et kui Oliveri pere oleks “Kodutundes”, siis kannaks kõik raha ja aitaks ja sheeriks Facebookis kama, et küll on tore poiss ja temal võiks küll ilus maja olla ja blabla, aga nii kui inimene julgeb ise küsida, on kerjus.

Me palusime kuu aega tagasi oma pildile laiki, et iPad võita. Oli neid, kes avasid pildi, panid laik ja elasid edasi. Ja siis olid need, kes ilma süvenemata kirjutasid, et nahhui, kolmeaastasele iPad, ma põhimõtteliselt ei pane laik, kuradi kerjused sellised.

No jumal, ole vait, ära pane, ela lihtsalt edasi :)

Segane pudru ja kapsad tuli, aga kui raske on enda elu elada? Ja jätta lihtsalt kommenteerimata? Mis see teile reaalselt annab kui te saate sitasti sutsata? Teeb teie tuju paremaks? Teid kuidagi paremaks? Et kui inimene on avalikult tuntud või blogija vms, siis teil on õigus tatti pritsida kuidas torust tuleb? Lihtsalt sest tema on natuke parem kui teie? Bitch please, kasvage suureks. Laske minna. Püüdke kinni. Tehke järgi. Ja siis targutage!